Reisimine on ainus asi maailmas, mille eest maksmine meid rikkamaks muudab: Jõulujutud vol 2

Meie jõulud aka langevarjuhüpe on nüüd seljataga ning käes on muljetamise õhtu. Emotsioonid on ülevad! See kogemus ei sarnanenud kuidagi sellele, mida ma endale varem ette kujutasin. Ehk oli mul lihtsalt kehva kujutlusvõime, aga reaalsus oli kordi ja kordi hirmsam-põnevam-parem-kiirem-meeldejäävam. Mingil imelikul põhjusel ei tulnud meil kummalgi eelneval õhtul närvi sisse ning tunne hakkas peale tulema alles langevarjuvarustust selga tõmmates.

Buss, mis meid sündumuskohale viis, väljus Byron Bay´st hommikul kell 7.05, seega äratus oli juba kuuest. Võib vist öelda, et hommik oli nagu iga teine ehk ainult selle vahega, et tööle minemise asemel sõitsime autoga Byron´sse (9km). Esimese asjana saime endale lugemiseks 4-lehelise lektüüri, mille lõpus pidime allkirjaga kinnitama, et oleme selle ELUOHTLIKU hulluse vabatahtlikult ette võtnud. Lisaks veel mõned küsimused tervisliku seisundi kohta ning kontaktisiku andmed (juhuks kui midagi peaks viltu vedama). Hüppebaas asus linnast umbes 20 kilomeetri kaugusel ning lugedes/kirjutades läks see aeg küll lennates. Koha peale jõudes tuli meil läbida nn check-in ning jääda ootele, millal meie nimed välja hüütakse. Aega läks seal omajagu, kuid see sai sisustatud teiste õnnelikke maandumisi vaadates, mis tol hetkel kindlat meelerahu pakkusid. Lõpuks jõudis kord ka meie kätte ning peale kiireid õpetussõnu väljahüppamise ning maandumise kohta, seadsime oma sammud lennuki poole. Lend kõrgustesse (4,6 km) võttis aega oma 20 minutit, kuid see oli väga mõnus aeg, sest vaade oli imeilus - päike, rannajoon, majakas ning mudelautod. Lennuk ise oli väike ning kokku oli meid sinna pressitud 15 - 6 hüppajat, 6 instruktorit, 2 fotograafi ning piloot. Istusime kahes reas, üksteise järgi, kaksiraksi pinkide peal ning seljaga sõidusuunas. Järjekord oli paika pandud lennukisse sisenemisega ning esialgsest plaanist, et Lemps enne mind hüppab ei tulnud välja midagi, mina olin eelviimane ning tema minu järel.

Ütlen ausalt, et paanika hakkas sisse tulema alles siis kui lennuki uks lahti tehti ning esimesed inimesed nagu raketid sealt uksevahelt kadusid. Sellest hetkest edasi käis kõik välgukiiruselt. Inimesed kadusid meie eest lups ja lups ning juba olimegi meie koos instruktoriga lennuki ukse vahel, poos "banaan" eeskujulikult sisse võetud. Pea taha, jalad taha, puusad ette - just selline see kohustuslik poos oli. Esimesed sekundid ei saanud ma midagi aru, kiirus oli nii suur, aga tunne oli just nagu seisaks paigal. Peagi tuli instruktorilt märguanne, et võib lendu nautima hakata ning käed-jalad laiali sirutada. Tundub, et lennuki ukse vahel oli mul tegelikult hea olla, kuna hüpe hetkest näkku kleebitud naeratus jäi sinna kogu vabalangemise ajaks. Kiirus umbes 200 km/h, rääkida ei saanud, suud kinni panna ei saanud ning isegi hingata eriti ei saanud, aga ikka oli tore :D Suur kergendus ja vau-effekt tuli siis, kui langevari avanes ning seda hetke ma paremini enam sõnadesse ei oskagi panna - lihtsalt suurepärane tunne oli! Hõljusime seal oma viis minutit, nautisime vaadet, tegime maandumisharjutusi, paar piruetti ning rääkisime niisama juttu. Mida lähemale maapind jõudis, seda suuremaks tundus kiirus kasvavat, kuid tegelikult oli maandumine väga pehme.Muru lendas küll kahte lehte ja langevari maandus ka meile pähe, kuid lõppemotsioon koos ninna tungiv heina lõhnaga oli superhüpermegalahe!

Tagant järgi mõeldes käis see kõik ikka nii kiiresti, et läheks ja teeks või kohe teise hüppe otsa. Õnneks monteeriti meile kokku põnev video, mida vaadates uuesti ja uuesti seda sündmust läbi elada saab. Teini jõuab see koos mitmete muude videode ning piltidega juba veidike vähem kui aasta pärast :)

Hommikuks langevarjuhüpe, lõunaks sushi ning õhtuks verivorst juurikatega - sellised olid meie jõulud 2013!