Tegelikult ju veel päris jõulud ei ole, aga ega siin need asjad tavapidist rada käigi. Kolmadal advendil sai peetud meie selle aastane esimene jõulupidu ning seda koos teiste eestlastega
Brisbane´s Läti hallis. Hoolimata 170 kilomeetrisest vahemaast, olime juba ammu otsustanud, et minek sinna on kindel - eesti sööki ei saa ju igapäev! Pettuma ei pidanud grammigi. Sai lauldud, sülti söödud ning veinigi joodud.
Olime vist päris esimesed külalised, sest arvestamata jäi asjaolu, et selle 170km sees vahetub osariik ning ka kellaaeg, aga parem tund aega varem, kui hiljem ju. Saime natuke korraldajaid abistada ning üsna pea oli maja juba rahvast täis. Inimesi oli 70 ringis ning igas vanuses (ca. 0-95).
Lume, lörtsi ja vihmasaju asemel siras taevas päike ning tunda oli palavust, aga sees oli kuusk, jõulukaunistused ja jõuluvana! Seega kui aknast välja ei vaadanud, oli tunne täitsa olemas. Jõuluvana oli kihvt ning kingi lunastuse ajal, said kõik kaasa lauda. Rahvust rõhutades laulsime ka kodumaa hümni ning see tõi küll pisara silma nurka. Nii armas on näha, et inimesed, kes elavad siin 5, 10 või 50 aastat, ei ole siiski oma päritolu unustanud. Palju oli vanema generatsiooni esindajaid, need kes põgenesid siia II maailma sõja eest ning ka nemad rääkisid puhtalt eesti keelt. Üks vanem naisterahvas rääkis mulle, et ta ei ole päevagi Eestis elanud, kuna sündis Saksamaal ning sealt edasi viis tee juba Austraaliasse. See on üsna levinud "skeem" teise maailmasõja põgenike seas, kuid näiteks seal peres nõudis ema, et kodune keel oleks eesti keel ja õigesti tegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar