..ja juba on siin möödunud terve kuu.
reede, 27. detsember 2013
teisipäev, 24. detsember 2013
Jõulujutud vol 2
Meie jõulud aka langevarjuhüpe on nüüd seljataga ning käes on muljetamise õhtu. Emotsioonid on ülevad! See kogemus ei sarnanenud kuidagi sellele, mida ma endale varem ette kujutasin. Ehk oli mul lihtsalt kehva kujutlusvõime, aga reaalsus oli kordi ja kordi hirmsam-põnevam-parem-kiirem-meeldejäävam. Mingil imelikul põhjusel ei tulnud meil kummalgi eelneval õhtul närvi sisse ning tunne hakkas peale tulema alles langevarjuvarustust selga tõmmates.
Buss, mis meid sündumuskohale viis, väljus Byron Bay´st hommikul kell 7.05, seega äratus oli juba kuuest. Võib vist öelda, et hommik oli nagu iga teine ehk ainult selle vahega, et tööle minemise asemel sõitsime autoga Byron´sse (9km). Esimese asjana saime endale lugemiseks 4-lehelise lektüüri, mille lõpus pidime allkirjaga kinnitama, et oleme selle ELUOHTLIKU hulluse vabatahtlikult ette võtnud. Lisaks veel mõned küsimused tervisliku seisundi kohta ning kontaktisiku andmed (juhuks kui midagi peaks viltu vedama). Hüppebaas asus linnast umbes 20 kilomeetri kaugusel ning lugedes/kirjutades läks see aeg küll lennates. Koha peale jõudes tuli meil läbida nn check-in ning jääda ootele, millal meie nimed välja hüütakse. Aega läks seal omajagu, kuid see sai sisustatud teiste õnnelikke maandumisi vaadates, mis tol hetkel kindlat meelerahu pakkusid. Lõpuks jõudis kord ka meie kätte ning peale kiireid õpetussõnu väljahüppamise ning maandumise kohta, seadsime oma sammud lennuki poole. Lend kõrgustesse (4,6 km) võttis aega oma 20 minutit, kuid see oli väga mõnus aeg, sest vaade oli imeilus - päike, rannajoon, majakas ning mudelautod. Lennuk ise oli väike ning kokku oli meid sinna pressitud 15 - 6 hüppajat, 6 instruktorit, 2 fotograafi ning piloot. Istusime kahes reas, üksteise järgi, kaksiraksi pinkide peal ning seljaga sõidusuunas. Järjekord oli paika pandud lennukisse sisenemisega ning esialgsest plaanist, et Lemps enne mind hüppab ei tulnud välja midagi, mina olin eelviimane ning tema minu järel.
Ütlen ausalt, et paanika hakkas sisse tulema alles siis kui lennuki uks lahti tehti ning esimesed inimesed nagu raketid sealt uksevahelt kadusid. Sellest hetkest edasi käis kõik välgukiiruselt. Inimesed kadusid meie eest lups ja lups ning juba olimegi meie koos instruktoriga lennuki ukse vahel, poos "banaan" eeskujulikult sisse võetud. Pea taha, jalad taha, puusad ette - just selline see kohustuslik poos oli. Esimesed sekundid ei saanud ma midagi aru, kiirus oli nii suur, aga tunne oli just nagu seisaks paigal. Peagi tuli instruktorilt märguanne, et võib lendu nautima hakata ning käed-jalad laiali sirutada. Tundub, et lennuki ukse vahel oli mul tegelikult hea olla, kuna hüpe hetkest näkku kleebitud naeratus jäi sinna kogu vabalangemise ajaks. Kiirus umbes 200 km/h, rääkida ei saanud, suud kinni panna ei saanud ning isegi hingata eriti ei saanud, aga ikka oli tore :D Suur kergendus ja vau-effekt tuli siis, kui langevari avanes ning seda hetke ma paremini enam sõnadesse ei oskagi panna - lihtsalt suurepärane tunne oli! Hõljusime seal oma viis minutit, nautisime vaadet, tegime maandumisharjutusi, paar piruetti ning rääkisime niisama juttu. Mida lähemale maapind jõudis, seda suuremaks tundus kiirus kasvavat, kuid tegelikult oli maandumine väga pehme.Muru lendas küll kahte lehte ja langevari maandus ka meile pähe, kuid lõppemotsioon koos ninna tungiv heina lõhnaga oli superhüpermegalahe!
Tagant järgi mõeldes käis see kõik ikka nii kiiresti, et läheks ja teeks või kohe teise hüppe otsa. Õnneks monteeriti meile kokku põnev video, mida vaadates uuesti ja uuesti seda sündmust läbi elada saab. Teini jõuab see koos mitmete muude videode ning piltidega juba veidike vähem kui aasta pärast :)
Hommikuks langevarjuhüpe, lõunaks sushi ning õhtuks verivorst juurikatega - sellised olid meie jõulud 2013!
Buss, mis meid sündumuskohale viis, väljus Byron Bay´st hommikul kell 7.05, seega äratus oli juba kuuest. Võib vist öelda, et hommik oli nagu iga teine ehk ainult selle vahega, et tööle minemise asemel sõitsime autoga Byron´sse (9km). Esimese asjana saime endale lugemiseks 4-lehelise lektüüri, mille lõpus pidime allkirjaga kinnitama, et oleme selle ELUOHTLIKU hulluse vabatahtlikult ette võtnud. Lisaks veel mõned küsimused tervisliku seisundi kohta ning kontaktisiku andmed (juhuks kui midagi peaks viltu vedama). Hüppebaas asus linnast umbes 20 kilomeetri kaugusel ning lugedes/kirjutades läks see aeg küll lennates. Koha peale jõudes tuli meil läbida nn check-in ning jääda ootele, millal meie nimed välja hüütakse. Aega läks seal omajagu, kuid see sai sisustatud teiste õnnelikke maandumisi vaadates, mis tol hetkel kindlat meelerahu pakkusid. Lõpuks jõudis kord ka meie kätte ning peale kiireid õpetussõnu väljahüppamise ning maandumise kohta, seadsime oma sammud lennuki poole. Lend kõrgustesse (4,6 km) võttis aega oma 20 minutit, kuid see oli väga mõnus aeg, sest vaade oli imeilus - päike, rannajoon, majakas ning mudelautod. Lennuk ise oli väike ning kokku oli meid sinna pressitud 15 - 6 hüppajat, 6 instruktorit, 2 fotograafi ning piloot. Istusime kahes reas, üksteise järgi, kaksiraksi pinkide peal ning seljaga sõidusuunas. Järjekord oli paika pandud lennukisse sisenemisega ning esialgsest plaanist, et Lemps enne mind hüppab ei tulnud välja midagi, mina olin eelviimane ning tema minu järel.
Ütlen ausalt, et paanika hakkas sisse tulema alles siis kui lennuki uks lahti tehti ning esimesed inimesed nagu raketid sealt uksevahelt kadusid. Sellest hetkest edasi käis kõik välgukiiruselt. Inimesed kadusid meie eest lups ja lups ning juba olimegi meie koos instruktoriga lennuki ukse vahel, poos "banaan" eeskujulikult sisse võetud. Pea taha, jalad taha, puusad ette - just selline see kohustuslik poos oli. Esimesed sekundid ei saanud ma midagi aru, kiirus oli nii suur, aga tunne oli just nagu seisaks paigal. Peagi tuli instruktorilt märguanne, et võib lendu nautima hakata ning käed-jalad laiali sirutada. Tundub, et lennuki ukse vahel oli mul tegelikult hea olla, kuna hüpe hetkest näkku kleebitud naeratus jäi sinna kogu vabalangemise ajaks. Kiirus umbes 200 km/h, rääkida ei saanud, suud kinni panna ei saanud ning isegi hingata eriti ei saanud, aga ikka oli tore :D Suur kergendus ja vau-effekt tuli siis, kui langevari avanes ning seda hetke ma paremini enam sõnadesse ei oskagi panna - lihtsalt suurepärane tunne oli! Hõljusime seal oma viis minutit, nautisime vaadet, tegime maandumisharjutusi, paar piruetti ning rääkisime niisama juttu. Mida lähemale maapind jõudis, seda suuremaks tundus kiirus kasvavat, kuid tegelikult oli maandumine väga pehme.Muru lendas küll kahte lehte ja langevari maandus ka meile pähe, kuid lõppemotsioon koos ninna tungiv heina lõhnaga oli superhüpermegalahe!
Tagant järgi mõeldes käis see kõik ikka nii kiiresti, et läheks ja teeks või kohe teise hüppe otsa. Õnneks monteeriti meile kokku põnev video, mida vaadates uuesti ja uuesti seda sündmust läbi elada saab. Teini jõuab see koos mitmete muude videode ning piltidega juba veidike vähem kui aasta pärast :)
Hommikuks langevarjuhüpe, lõunaks sushi ning õhtuks verivorst juurikatega - sellised olid meie jõulud 2013!
 |
| Hommikul kell 7.04 |
 |
| Kontaktisik Jane :) |
 |
| Enne hüpet |
 |
| Viimane klõps ning minek |
 |
| Vaade Byron Bay'le voi siis vaade loperdavale käele :D |
 |
| Maandumisharjutused |
 |
| Emotsioon |
 |
| Naudib lendu |
 |
| Topelt emotsioon |
 |
| Soovime kõigile tervislikke jõule :) |
esmaspäev, 16. detsember 2013
Jõulud!!!
Tegelikult ju veel päris jõulud ei ole, aga ega siin need asjad tavapidist rada käigi. Kolmadal advendil sai peetud meie selle aastane esimene jõulupidu ning seda koos teiste eestlastega Brisbane´s Läti hallis. Hoolimata 170 kilomeetrisest vahemaast, olime juba ammu otsustanud, et minek sinna on kindel - eesti sööki ei saa ju igapäev! Pettuma ei pidanud grammigi. Sai lauldud, sülti söödud ning veinigi joodud.
Olime vist päris esimesed külalised, sest arvestamata jäi asjaolu, et selle 170km sees vahetub osariik ning ka kellaaeg, aga parem tund aega varem, kui hiljem ju. Saime natuke korraldajaid abistada ning üsna pea oli maja juba rahvast täis. Inimesi oli 70 ringis ning igas vanuses (ca. 0-95).
Lume, lörtsi ja vihmasaju asemel siras taevas päike ning tunda oli palavust, aga sees oli kuusk, jõulukaunistused ja jõuluvana! Seega kui aknast välja ei vaadanud, oli tunne täitsa olemas. Jõuluvana oli kihvt ning kingi lunastuse ajal, said kõik kaasa lauda. Rahvust rõhutades laulsime ka kodumaa hümni ning see tõi küll pisara silma nurka. Nii armas on näha, et inimesed, kes elavad siin 5, 10 või 50 aastat, ei ole siiski oma päritolu unustanud. Palju oli vanema generatsiooni esindajaid, need kes põgenesid siia II maailma sõja eest ning ka nemad rääkisid puhtalt eesti keelt. Üks vanem naisterahvas rääkis mulle, et ta ei ole päevagi Eestis elanud, kuna sündis Saksamaal ning sealt edasi viis tee juba Austraaliasse. See on üsna levinud "skeem" teise maailmasõja põgenike seas, kuid näiteks seal peres nõudis ema, et kodune keel oleks eesti keel ja õigesti tegi.
Siiras rõõm oli näha kõiki armsaid eestlasi ning tahaks kohe sügavalt kummardada, et korraldajad sellise ürituse üldse vaevaks võtsid!
Õiged jõulud tulevad muidugi 24.ndal taevast alla sadades :P Kaheksa päeva veel!!!!!!!!!!!!!
Õiged jõulud tulevad muidugi 24.ndal taevast alla sadades :P Kaheksa päeva veel!!!!!!!!!!!!!
 |
| Eestlased! |
 |
| Taustapildid aitasid meeleolu luua :) |
 |
| Ühislaulmine ja jõuluvana |
 |
| Meie Austraalia Jõulud |
 |
| Kartulisalat, heeringas hapukoores, kapsas, sült, vorst, leib ja liha..mmm |
teisipäev, 10. detsember 2013
Kurgid Sulle, raha mulle
Tervitused kurgifarmist! Oleme siin olnud napilt kaks nädalat ning plaan on siia jääda veel vähemalt sama kauaks. Eks ikka selle pärast, et need nn "farmipäevad" kätte saada - jah, oleme otsustanud Austraaliasse tibakene kauemaks jääda! Põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida, sest positiivset jagub siin ju kuhjaga. Samas on kaalul muidugi lähedastega veetmata jäänud aeg, kuid tean, et nii sõbrad kui ka mõlemi perekonnad mõistavad meie otsuse tagamaid ning eesmärk pühendab ju kõik abinõud :)
Tegelikult on meil siin ju väga mõnus olla! Päike paitab põski ning kogemuste pagas aina suureneb..
Kurgifarm on ka täiesti uus ja huvitav kogemus ning olen aru saanud, et natuke aednikku minus siiski on. Nimelt pakub mulle siirast rõõmu näiteks taimede rohimine, kuna tulemus on ju ilus ning koheselt silmaga nähtav ning samuti taimede toestamine nööri abil, sest ma saan aru, et taimedel on nii parem olla. Kurke on siin nii palju, et neid tuleb korjata iga päev ning aastaringselt. Taimed on erinevas kasvufaasid ning nii lisandub korjamisele alati veel teisigi töid. Lisaks kasvavad meil siin ka kirsstomatid ning viigimarjad, kuid nende mahud on niivõrd väikesed, et nendega tegeleb farmer enamasti isiklikult. Viigimarjad on siin eriti hinnas, makstes 2 dollarit tükk ning selle tõttu on meil nende söömine üldiselt keelatud, aga nad on ju nii maitsvad, et raske on kiusatusele vastu panna ehk siis sõna otses mõttes keelatud vili on kõige magusam :)
Tööpäevad kestavad siin tavaliselt 2-3 tundi ning just hommikusel ajal, et siis enne kõige põletavamat päikest kasvuhoonest välja jõuda.
Lemps leidis endale veel teisegi töö. Nimelt sai ta linnas osalise ajaga mehhaaniku töö, mis klapib hästi ka siinse eluga, nii ongi hundid söönud ja lambad terved. Väga kaua ta seal töötada siiski ei saa, sest sealne töökoda läheb 24.ndast jõulupuhkusele ning kui see uuesti avatakse, oleme meie juba siit linnast läinud. Aastavahetus Sydney´s on jätkuvalt teemas ning praeguste plaanide kohaselt lahkume siit farmist 30.ndal detsembril. Enne seda on siin veel vaja ära teha LANGEVARJUHÜPE! Just nii, oleme 24.ndaks broneerinud endale langevarjuhüppe 4,6 kilomeetri kõrgusel asuvast lennukist, mis toob endaga kaasa 60 sekundilise vabalangemise ning seejärel juba 7-8 minutise langevarjuga hõljumise. Põnev on! Hirmus muidugi ka, aga just niimoodi ju hirmudest üle saadaksegi - neile vastu astudes. Vähemalt tulevad meeldejäävad jõulud! :)
Jõuludest rääkides on natuke ikka kurb ka, sest jõulutunne kui selline puudub siin täielikult ehk siis siit ka üleskutse: kui kellegil on seda tunnet see aasta kuidagi eriti palju, võib vabalt natuke ka Austraaliasse saata. Põletame küll advendiküünlaid, aga kuidagi imelik on see sellises kuumuses ning pimedat aega nagu ka väga pole, sest kuni kaheksani on kindlasti valge ning tavaliselt kümnest lähme juba magama. Tegelikult lubas üks päkapikk meile piparkooke saata ning see võib tegelikult asja juba oluliselt parandada :P Usun, et vähemalt aastavahetuse tunde toob endaga kaasa Sydney võimas ilutulestik ning lumest me sel ajal puudust tunda ei jõua.
Selleks korraks ongi vist jutud räägitud ning järgmised muljed tulevad ilmselt juba langevarjuhüppest nii, et jääge siis ootele :) Mina ootan jätkuvalt teie kommentaare ning kingipakke muidugi ka :D Tsauuuuu!
Tegelikult on meil siin ju väga mõnus olla! Päike paitab põski ning kogemuste pagas aina suureneb..
Kurgifarm on ka täiesti uus ja huvitav kogemus ning olen aru saanud, et natuke aednikku minus siiski on. Nimelt pakub mulle siirast rõõmu näiteks taimede rohimine, kuna tulemus on ju ilus ning koheselt silmaga nähtav ning samuti taimede toestamine nööri abil, sest ma saan aru, et taimedel on nii parem olla. Kurke on siin nii palju, et neid tuleb korjata iga päev ning aastaringselt. Taimed on erinevas kasvufaasid ning nii lisandub korjamisele alati veel teisigi töid. Lisaks kasvavad meil siin ka kirsstomatid ning viigimarjad, kuid nende mahud on niivõrd väikesed, et nendega tegeleb farmer enamasti isiklikult. Viigimarjad on siin eriti hinnas, makstes 2 dollarit tükk ning selle tõttu on meil nende söömine üldiselt keelatud, aga nad on ju nii maitsvad, et raske on kiusatusele vastu panna ehk siis sõna otses mõttes keelatud vili on kõige magusam :)
Tööpäevad kestavad siin tavaliselt 2-3 tundi ning just hommikusel ajal, et siis enne kõige põletavamat päikest kasvuhoonest välja jõuda.
Lemps leidis endale veel teisegi töö. Nimelt sai ta linnas osalise ajaga mehhaaniku töö, mis klapib hästi ka siinse eluga, nii ongi hundid söönud ja lambad terved. Väga kaua ta seal töötada siiski ei saa, sest sealne töökoda läheb 24.ndast jõulupuhkusele ning kui see uuesti avatakse, oleme meie juba siit linnast läinud. Aastavahetus Sydney´s on jätkuvalt teemas ning praeguste plaanide kohaselt lahkume siit farmist 30.ndal detsembril. Enne seda on siin veel vaja ära teha LANGEVARJUHÜPE! Just nii, oleme 24.ndaks broneerinud endale langevarjuhüppe 4,6 kilomeetri kõrgusel asuvast lennukist, mis toob endaga kaasa 60 sekundilise vabalangemise ning seejärel juba 7-8 minutise langevarjuga hõljumise. Põnev on! Hirmus muidugi ka, aga just niimoodi ju hirmudest üle saadaksegi - neile vastu astudes. Vähemalt tulevad meeldejäävad jõulud! :)
Jõuludest rääkides on natuke ikka kurb ka, sest jõulutunne kui selline puudub siin täielikult ehk siis siit ka üleskutse: kui kellegil on seda tunnet see aasta kuidagi eriti palju, võib vabalt natuke ka Austraaliasse saata. Põletame küll advendiküünlaid, aga kuidagi imelik on see sellises kuumuses ning pimedat aega nagu ka väga pole, sest kuni kaheksani on kindlasti valge ning tavaliselt kümnest lähme juba magama. Tegelikult lubas üks päkapikk meile piparkooke saata ning see võib tegelikult asja juba oluliselt parandada :P Usun, et vähemalt aastavahetuse tunde toob endaga kaasa Sydney võimas ilutulestik ning lumest me sel ajal puudust tunda ei jõua.
Selleks korraks ongi vist jutud räägitud ning järgmised muljed tulevad ilmselt juba langevarjuhüppest nii, et jääge siis ootele :) Mina ootan jätkuvalt teie kommentaare ning kingipakke muidugi ka :D Tsauuuuu!
 |
| Byron Bay, koht kus Lemps otsustas alustada surfiõpinguid |
 |
| Austraalia kõige idapoolseim punkt on päris tuuline :D |
 |
| Kõige värskem kasvuhoone |
 |
| Kurkide meka |
 |
| Keelatud vili |
 |
| Kurgifarmi karavanpark |
 |
| "Raske" tööpaev seljataga, võib rannamõnusid nautima minna |
Tellimine:
Postitused (Atom)