Reisimine on ainus asi maailmas, mille eest maksmine meid rikkamaks muudab: Looduslapsed leidsid tera..

Neli nädalat on möödas sellest päevast, mil Broome tolmu jalge alt pühkisime ning autoratastele valu andsime. Nüüdseks oleme juba päris kaugele jõudnud, palju näinud ja veel rohkem kogenud. Vahel tundub isegi, et reisi alguses käidud kohtadest, oleks juba mitu-mitu kuud möödas. Imelik küll, aga ilmselt on see selle pärast, et oleme juba nii paljusid kohtasid külastanud..

Eelmine kord jäi jutt pidama enne Bundaberg´i kuulsat rummivabriku tuuri, mis on tõeliselt äge! Ägedaks tegid selle eelkõige tuuri giidid, kuid samuti melassi meelitav lõhn ning ärajoodud rumm :D Tegelikult saime maitsta vaid kahte erinevat jooki, kuid tühja kõhu peale tegid oma töö ära needki. Igaljuhul oli see põnev kogemus, mille tõttu oleme jälle natuke targemad ning loomulikult ka mõne rummipudeli võrra rikkamad. Pärast tuuri sõime ilusti kõhud täis, puhkasime kõik promillid välja ning asusime taas kord teele.

Mõnisada kilomeetrit hiljem olime juba Brisbane´s, mis on koduks 2,2 miljonile elanikule ja tundus, et ka sama paljudele autodele. Siiani on see suurim linn, kuhu oma jala tõstnud oleme ning võib öelda, et suurlinna elu on ikka üsna kirev ja keeruline. Liiklus oli seal tihe nii sõidu- kui ka kõnniteel ning nagu sellest veel vähe oleks, oli liikus viidud üle ka jõe peale. Nimelt kulgeb keset linna Brisbane nimeline jõgi, mida mööda sõidavad siis laevad, et viia inimesi punktist A punkti B. Asi töötab seal tegelikult nagu bussiliiklus, graafiku järgi ning elektroonilise piletiga, mida siis vastu teatud posti piiksutada tuleb. Meie seda muidugi ei teadnud ja nii me siis kogemata jänest sõitsimegi. Upss!!
Veel käisime Brisbane´s vaaterattaga sõitmas, jõe ääres jalutamas ning öist linna nautimas, mis oli tõeline vaatamisväärsus. Päeva valguses tavalised hallid pilvelõhkujad, olid ööpimeduses oma tuhandete tulukestega just kui postkaardilt välja hüpanud. Imetlesime seda vaadet kaua ning see pilt sööbis kohe päris tugevalt mällu.

Otsustasime Brisbane´s, et oleks aeg hakata vaikseks tööd otsima, et sama aegselt küll edasi liikuda, aga ka silmad lahti hoida. Välja tuli sellest muidugi see, et süvenesime nii pingsalt töö otsimisse, et puhkus jäi veidikeseks tahaplaanile. "Õnneks" on siin töö leidmine üsna keeruline, nii et saime ikka aega ringi vaadata ka. Käisime päris mitmes looduspargis, erinevatel matkaradadel ning ronisime kõrgete mägede otsas. Eelnevad kogemused ja vaated on lihtsalt nii kustumatud olnud, et naljalt me ühtegi teeäärset loodusparki vahele ei jäta. Looduslapsed, mis muud :) Ühes pargis nägime oma esimest varaani, kes oli umbes meetri pikkune ja täitsa paks ka. Liikus teine üsna rahulikult ja kui aru sai, et me ta jälitamist ei lõpeta, siis võttis ilusti poosi sisse ja lasi meil end pildistada.

Vahepeal jõudsime ära käia ka sellises kohas nagu Surfers Paradise, kus parasjagu oli käimas koolilõpetajate pidustuste nädal ning selle tõttu me sinna väga kauaks ka ei jäänud. Noored ise olid tegelikult toredad ja idee kui selline oli veel ägedam, sest millal siis veel suurem pidu korraldada, kui keskkooli lõpus, kuid meie jaoks jäi lihtsalt ruumi natuke väheks. Otsustasime taas metsa minna ning loodus ei petnud meie ootusi ka see kord. Taas ootasid meid ees ilusad metsad, konarlikud rajad ning hämmastavad vaated.
Mount Tamborine (525m) oli üks meeldejäävamaid kohti, kuna mäe otsa oli ehitatud terve linn ning vaade pea igast hoovist oli lihtsalt imeilus. Mäe üks külg oli kaetud vihmametsaga, mida mööda me siis jalutasime ja sellises metsas on tõesti tunne teistsugune. Teistsugused lõhnad ja teistsugused hääled, niiskus ja rohelus, kuidagi ürgne oli kõik see..
Mount Tamborine karavanpargi infoleht lubas metsaäärset jalutusrada, mis pidi koseni viima, aga kuna me see seda ei leidnud ning jõesäng oli ka üsna tühi, otsustasime mööda seda üles ronima hakata - "ju see kosk ka kuskil vastu tuleb". Turnisime nende libedate kivide peal ligi 2,5 tundi, kuid kose asemel leidsime hoopis vaateplatvormi ja sellega koos ka loomulikult metsaäärse jalutusraja. Ronisime siis teiste taunivatest pilkudest hoolimata platvormilt matkarajale, kuna jaks ja lootus koske näha olid raugenud, ning tagasi jõudes saime teada, et tegu oli tasulise rajaga. No ja meie jälle kogemata ei maksnud. Meil ikka juhtub!

Pärast seiklusi metsas ning paaripäevast linnakärast eemalolekut, otsustasime taas liikuma hakata ning plaan oli täitsa Sydney´sse välja sõita, aga teadagi on plaanidel komme luhta minna. Tee peale jäi linnake nimega Stanthorpe, mis on teada tuntud bäkkerite peidupaik, sest ümberringi kubiseb erinevatest farmidest. Otsustasime ka meie enda õnne proovida ning läksime tööbüroosse end üles andma. Enne meid olid järjekorras neli noormeest - kõik eestlased! Naljatasime, et nad peaks ikka eestlastele oma filiaali avama.
Nimed kirjas, läksime öömaja otsima, et siis mõne päeva paigal püsida, juhuks kui miskit näkkab.
Tegelikult näkkaski, aga hoopis teisest kohast. Jõudsime seal vaid ühe öö olla ning hommikul helistas meile üks farmer, kes pakkus enda farmis tööd ning elamist. Vahemaaks oli tollel hetkel 250 kilomeetrit ning lubasime julgelt, et kahe tunni pärast oleme kohal. Reaalsuses ootasid meid ees üsna halvad teeolud, mitmed teeremondid ning palju pisikesi asulaid, mis omakorda tähendasid 50km/h sõidukiirust. Kokku kulus meil siis aega kolm ja pool tundi (lisandus veel üks tund, sest märkamatult olime jõudnud teise osariiki), aga kohale me jõudsime ning siin me nüüd oleme.

Otsustasime siis natukene tööd ka vahepeal teha, et te ei arvaks, et me siin niisama lulli lööme :P Oleme nüüd otsapidi juurvilja farmis, kus meie tööks on kasvuhoonest kurke kokku korjata. Töö ei tohiks konti murda ja elamine on ka täitsa vinge. Kolisime nüüd ametlikult sõiduautost retro karavani ja siin on meil lisaks voodile, diivanile ja lauale ka lugematul hulgal panipaiku, kraanikauss, külmkapp (mis hetkel ei tööta) ning mikrouun. Hetkel on kõik väga põnev ning ootame huviga homset tööpäeva, mis edasi saab, seda näitab juba aeg. Igaljuhul asume keset metsi ja põlde, nii et võib vist öelda küll, et looduslapsed leidsid taas kord tera :)

PS! Ajavahe on nüüd juba 9h ehk siis pool kümme õhtul võite mõelda meie peale, sest siis alustame oma tööpäeva (6:30).