Seiklused maal ja merel

Seiklused - need annavad elule värvi ning maitse - vahest hapu, vahest magus, aga mitte kunagi mage!
Ja just seiklema me siia tulimegi :) Mõned p2evad üle kuu aja oleme siin ringi vaadanud, näinud imelisi paiku, loomi ning inimesi. Sees kasvab aga tunne, et nii palju on veel nägemata. Keegi ütles kunagi, et mida rohkem Sa oled näinud, seda vähem Sa tead ja eks ta mõnes mõttes nii ongi.

Selle nädalavahetuse veetsime peamisest linnakeses nimega Busselton. Muidugi mitte ei läinud me sinna ja tagasi bussi v6i muu usaldusväärse transpordivahendiga, vaid ikka hääletades nagu meile juba omaseks on saanud. Algas see teekond siis laupäeva hommikul kella kümne paiku, kui yhe töökaaslase auto viis meid farmist otse linna. Manji's me kaua aega ei raisanud, sest olime otsustanud Busselton'i minna väikse ringiga ehk siis vahepeal külastada ka Katit ja Tysonit. Täpsemaks põhjuseks oli tegelikult see, et saabunud oli kauaoodatud pakike, mis pidi sisaldama ASUSe originaal adapterit. Võiks öelda, et sinna jõudsime kohale isegi liiga lihtsalt. Manji'st hääletama asudes, peatus juba teine auto, mis viis meid otse Australind'i - mis siis ikka, vahest peab vedama ka. Kati juures jõime kohvi ja lobisesime natuke ning pakki avades tabas mind taas kord suur üllatus või pigem pettumus või siiski tunne nimega millalseejamaükskordläbisaab! Paki sisuks oli küll ASUSe originaal adapter, aga mitte AUSTRAALIA vaid EUROOPA oma :D Uskumatu! Rääkisime ja nämmutasime sada korda läbi, mis juhtus ja mida meil vaja on, aga ikka nad suutsid vale asja saata! Õnneks saame me seda ikkagi kasutada, kuna ostetud sai ka vahe adapter, mis teeb Euroopa otsa Austraalia omaks. Kui kunagi ASUS tee peale satub, küll me siis lähme ja räägime nendega, seni saame vast ikka hakkama. Täna saatsime siis tagasi ka selle Ebay'st tellitud laadija, millel oli meie õnneks 30 päevane tagastustähtaeg :P

Pikalt me siis Kati juures lobiseda ei saanudki, kuna pimedaks läheb siin tõesti vara ning hakkasime end kärmelt liigutama. Teekond Busselton'i jagunes nelja auto vahel, millest kõige kreisim seltkond kutsus meid endaga kellegi tundmatu 50-aastasele sünnipäevale - otsustasime oma sihtmärgile siiski kindlaks jääda :D Viimane autojuht viis meid otse Busseltoni Backpacker'sse, kuhu olime otsustanud selleks ööks jääda. Viskasime oma kotid sinna maha ning läksime linna üle vaatama. Juba õhtutuledes võlus see linn mind kummalisel moel. Hommikul ookeani äärde jõudes oli mu süda võidetud - sellest linnast saab mu järgmine pikem peatuspaik! Busselton's asub maailma pikkuselt teine vette ulatuv sild, mille pikkuseks on imetlusväärsed 1,8km. Silla peal on ka rong, mis viib reisijaid edasi ja tagasi, kuna vahemaa on ju üpris pikk ning kõige lõpus asub merealune observatoorium, kus läbi akende võib näha veealust maailma. See imeline vaade avaneb 12-meetri kõrgusest silindrist, millest kaheksa asub vee all ning neli vee peal. Nägime seal mitmeid erinevaid kalu, ühte meritähte ning palju värvilisi koralle. Jõudsime seal olles ka ujumas ära käia ning vesi oli mõnusalt soe ja märg :)

Pühapäeval kella nelja paiku hakkasime tagasi hääletama, kuid peab tunnistama, et valitud tee ning kellaaeg, ei osutunud juba parimateks. Pimedaks läheb siin hiljemalt seitsmest, kuid kuna me lootsime oma tavapärasele õnnele kiiresti peale saada, siis ei tundunud kellaeg tol hetkel liiga hiline. Tagasiteeks valitud marsruut oli lühim võimalik, kuid arvesse võtmata jäi asjaolu, et sellisel teel võib ka tunduvalt vähem autosid liikuda. Igaljuhul läksid asjalood vahepeal juba täitsa hapuks ja mõtlesime, et esmaspäeval me tööle ei jõuagi, aga nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Olime saanud Busselton'st Nannup'i, mis oli umbes 40km, kuid läbida oli veel vähemalt sada ning päike loojus meeletu kiirusega otse meie silme all. Järsku peatus meie juures üks auto, kes tuli hoopis teisest suunast ning küsis, kas vajame küüti. Kui olime oma loo ära jutustanud, otsustas autojuht meid ise kohale toimetada ning just sedasi kõik läkski. Siiani on mul raske uskuda, et üks inimene on nõus kontvõõraste inimeste pärast maha sõitma 200 km! Saan aru küll, et kütus ei ole siin nii kallis, kui Eestis (õigemini on, aga suhe palka on natuke teine) aga ikkagi lõpuni ei mõista. Ta ütles vaid, et on ise ka hääletanud ning teab, mis tunne see on kui on vaja häälega kuskile saada õigeks kellaajaks - ta ise käis kuu aega tööl (13km) hääletades, kuna auto oli katki :D Kuna sularaha meil sel hetkel ei olnud ja kummalisel kombel oli pangaautomaat just sel päeval rikkis, andsime talle vaevatasuks kotitäie õunu :)

Võib vist tunduda, et me peale seiklemise midagi muud ei teegi, aga tegelikult käime me ikka tööl ka :) Hetkel korjame õunu nimega Fiji ning tõenäoliselt on see parima maitsega sort maailmas. Kindlasti ei saa öelda, et õunakorjamine lihtne oleks, sest kott, kuhu me õunu korjame, on täis saades ikka väga raske ning kui päike ka veel lagipähe kütab, siis tahaks hoopis kuskile varjulisse kohta maha istuda ja liitrite kaupa vett ära juua. Jätkuvalt korjame õunu kolmeses tiimis, kuna väidevalt ei ole piisavalt traktoreid (neid peab olema varuga, sest kui ühe traktori peal kastid täis saavad, peab kohe uus asemele sõitma). Tahaks rohkem kahekesti korjata, sest ilmselt saab nii kiiremini - ei ole vaja nii palju traktorit liigutada ega niisama ringi joosta. Selle koha pealt peaks meile õnn naeratama juba järgmisel nädalal, kui mõned bäkkerid ära lähevad. Vahepeal tegime ka pruning't, mis on põhimõtteliselt okste lõikamine, mis kasvavad valesti ning varjavad p2ikest. Vot see on maailma k6ige igavam t88 - lihtsalt päev läbi oksi lõigata, nüristab su õhtuks täielikult! Saime selgeks selle, et aednikuks meist kumbki saada ei taha :D
Peale tööd teeme tavaliselt koos süüa ja siis vaatame mõnda filmi, mängime kaarte või lobiseme niisama. Magama läheme tavaliselt üheksa paiku, kuna siis on hea hommikul puhanuna ärgata. Ja nii need päevad lähevad, juba on kuu möödas ja ehk juba 11 kuu pärast näeme :)