Let this journey begin!

Hetkel valdab mind selline tunne, nagu ma oleks siin Austraalias juba kuu aega olnud, tegelikult oleme sel mandril viibinud vaid kaks päeva, aga alustan siis algusest ehk magamata ööst Tallinnas. Pühapäeva õhtul sai veel pakitud asju ning lobisetud mitmete külalistega ning kella kaheteistkümne paiku mõtlesin, et hoolimata unetusest tasuks voodisse heita ning suureks üllatuseks tuli pikali visates kohe uni peale. Kokku saime sel ööl magada 4,5h ning hommikune äratus kõlas kui tüütu kohustus, seega uni oli hea ja ärevus oli salakavalalt taandunud. Veel sadamas olles ei saanud aru kui kardinaalse otsusega me oleme maha saanud ning koos päikese tõusuga läksime rõõmsalt oma seiklusele vastu.

Kogu meie maine vara reisil

Soomes oli kohutavalt külm ning otsustasime siiski takso kasuks ning õigepea olime juba Vantaa lennujaamas, kus aeg möödus samuti lennates. Tuleb veel ära märkida, et internet oli seal super ning ilmselt seotud reisiärevuse ja unetusega nägi Lemps "ühe jalaga koera" ning taas oli nalja kui palju. Lend Londonisse kestis kolm tundi ja kümme minutit ning kui jätta välja Londoni kohal tiirutamise, läks seegi kiiresti ning valutult. Linna kohal tiirutasime umbes 15 minutit ning ilmselt oli see seotud maandumisloaga. Netiga oli seal ülisuures lennujaamas veidi kehvasti. Wifi oli tasuline ning krediitkaardiga tuli selle eest maksta, mis meil kahjuks ei õnnestunud ning pidime kasutama avalikku arvutit, kus sai kahe euro eest kümme minutit surfata. See ei olnud just meeldivaim kogemus, aga vähemalt saime lähedastele teada antud, et meiega on kõik hästi.

Edasi viis tee meid kahekümne esimesse väravasse, kus nägime esmakordselt nii suurt lennukit nagu seda on Cathay Pacificu airbussid. Lennukisse sisenedes olime vaatepildist hingetud, sest lisaks suurusele oli see masin ka üüber luksuslik koos mugavate tugitoolide, ajakirjade, telekate ja muu võimaliku lisavarustusega. Oma numbriga istekohta otsides tabas meid siiski väike pettumus, kuna eelnähtu oli siiski äriklassi oma :D Tegelikult polnud ka meie istekohtadel viga, telekas ning kõrvaklapid, tekid ja padjad, aitasid luua hea tunde ning need tunnid linnnulennul mööda saata. Londonis tabas meid aga veel üks üllatus, nimelt teatas lennuki kapten, et mootoris on rike ning nad püüavad selle võimalikult kiiresti kõrvaldada. Neelatades ning ümber ringi vaadates otsustasin, et nii kaua kui teised ei paanitse siis püüan ka mina rahulikuks jääda. Lemps oli muidugi vana rahu ise nagu ikka. Igaljuhul selle rikke kõrvaldamise ajal ei töödanud lennukis ka konditsioneer ning õhk hakkas vaikselt otsa saama, õnneks tehti tagumine uks lahti ning siis läks veidi paremaks. Peale kahetunnist viivitamist käivitati mootorid ning õhku tõustes hoidsin mina küll hinge kinni ja pigistasin Lempsi kätt siniseks, kuid õnneks sujus edasi kõik plaani päraselt.

Hong Kongi jõudes tabas meid tore üllatus, kuna meie lennufirma Cathay Pacific oli meile väravasse vastu tulnud uute piletitega ning hotelli voucheritega, mis võtsid sel hetkel kõik pinged maha. Lennuni oli meil aega 7h ning selle aja saime veeta Mariott hotellis ja ma olen suht kindel, et see oli viie tärni hotell, sest luksust oli tunda igal sammul. Alustades mere vaate ning king size voodiga ning lõpetades rikkaliku buffee õhtusöögiga, mis sisaldas endas kõik võimalikke mereande, sushit, kebabi ja teisi liha tooteid, erinevaid juustu sorte ning magustoite nagu näiteks cream brulee...

Kokkuvõtteks nentisime mõlemad, et see mootoririke sobis meie plaanidesse väga hästi :D Hong Kongi aja järgi (sama, mis Perth) väljus meie lennuk 22:45 ning seegi möödus filme vaadates, sest neid oli seal küllaga. Ei saa mainimata jätta ka seda, et ühte ja teist pidi siputades (kuna lennukis ei ole just kõige mugavam magada) otsustas Lemps lõpuks istmete vahele maha kolida ning magas seal tunnikese :D Mulle vabanes sel hetkel muidugi iste nii, et mina olin rahul. Kaua see rõõm muidugi ei kestnud, sest ebamugav hakkas pikapeale ka seal.Perthi jõudsime õigeaegselt ning peale narkokoera visiidi meid rohkem ei uuritud .

Väravatest väljudes kuulsin kohe, et keegi hüüab Kadi nime ning seal oligi Kati koos oma mehega, see oli imehea tunne näha tuttavaid ja armsaid inimesi. Teel Mandurahisse nägime tee ääres ka oma esimest känguru ning see kõik juhtus enne kui olime tund aega sel maal olnud, selle nimetan ma suureks vedamiseks. Kahjuks hiljem nägime tee peal ka ühte surnud känksi ning hiljem Kati juures paari ämblikku, yhte gekot ning üliarmsat kassikest :) Päeva jooksul saime endale uued telefoni numbrid ning samuti sai täidetud avaldus taxfile numbri jaoks, mis siin maal on eelduseks, et tööle saada ning selle järgi makstakse ka makse. Õhtu möödus grillides ja lobisedes ning magama läksime 12ne paiku.

Maja kus me praegu elame (Kati ja Tysoni kodu)

Täna käisime ühes suuremas linnas tahvelarvutile uut laadijat otsimas ning tuli välja, et hetkel on asi meie adapteris, mis on ainult 5volti, aga peab olema 12 vms. Igaljuhul mitte üheski poest me seda ei leidnud ning hetkel on akut järgi 22%, homme teeme uue katse. Tagasiteel käisime ookeani ääres ja siis viis Tyson meid kohta, kus suure tõenäosusega kängurut võimalik näha ja me nägimegi! Ema koos oma pojaga otsis päikese eest varju. PS! Kõik, kes telefoni numbrit soovivad kirjutage facebooki, sest kuigi meil hetkel veel netti ei ole, saame seal mingil seletamatul moel siiski käia ;)

 Otsivad kuumuse eest varju

Ja nii see aasta algaski :)