Reisimine on ainus asi maailmas, mille eest maksmine meid rikkamaks muudab: detsember 2019

Miamis uitmõtte ajal otsustasime, et kui juba nii kaugel oleme, siis lendame juba Kuubale ka. See on Key Westist ehk Ameerika kõige lõunapoolsemast tipust ainult 90 miili kaugusel. Mõeldud - tehtud!

Esimene sõõm Kuuba õhku oli magus. Oli tunne, et soojus kestab veel. Õigupoolest muudmoodi ei saanudki see olla. Olime Miamist lennanud vaid 1 tund ja 15 minutit. Lend läks katastroofiliselt kiiresti, sest lennu ajal pakutud tasuta filmidest jäi üks väga hea film pooleli, ka tagasilend jäi liiga lühikeseks. Eks tuleb siis mujalt välja kaevata. Igaljuhul filmi soovituseks on Breakthrough.

Lennujaam ise ei olnud väga suur, aga kontrollpunkte oli rohkem kui küll ning olgu öeldud, et inglise keel ei ole kuidagi iseenesest mõistetav suhtluskeel, pigem on selleks viipekeel ja hispaania keele alged. Esimese kontrolli käigus selgus üsna kiirelt, et edasi meid ei lasta, kuna meil puudub viisa. Ups! No ma arvasin, et keegi tuleb ise paberiga mu nina alla lehvitama, et täida ära ja maksa raha, aga ei tuldud. Koha peal selgus, et ilma viisata ei saa ning ning ametnikud hakkasid meid jooksutama ühest kohast teise. Tulge siia, jääge seisma, mine natuke edasi, oodake veidi ja seda kõike muidugi hispaania keeles koos illustreerivate käemärkidega. Vahepeal tulid mitu ametnikku meid korraga vaatama (sõna otses mõttes vaatama), uurisid passi ja imestasid koos: Estonia??

Lõpuks leiti meile üks (natuke) inglise keelt kõnelev isik, kellega asjad sujusid üsna kiirelt, maksime eurodes 150€ kahe viisa eest ning saime ühtlasi ka raha vahetada. Antud valuutat saab vahetada ainult koha peal, ükski muu riik seda nö ei tunnista. Kohapealne valuuta turistidele on siin CUC ehk Cuban convertible peso (1 CUC = 0,9EUR), kuubalased ise arveldavad CUP-des (kuuba peeso). Huvitav fakt on ka see, et kohalikud saavad palka 15-20USD kuus, mis on umbes 12-17€.

Seega lõpuks olime esimesest kontrollist läbi, ees ootas veel mitu kontrolli, kuid õnneks läks edasi kõik kiirelt ja muretult. Lennujaamast välja me ei jõudnudki, sest enne võtsid meid rajalt maha taksojuhid, kes pakkusid lahkelt internetti, et saaks majutuse aadressi täpsustada ning seejärel meid pika otsimise peale ka õigesse casa’sse viisid.

Internetist rääkides oleme tagasi kiviajas. Seda on siin vähe ja see on maru aeglane. Meie elamises internetti muidugi pole. Interneti saamiseks tuleb osta 1CUC väärtuses kaart, mille peal on kasutajatunnus ja kui tasakesi mündiga kraabid, siis ilmub ka kood nähtavalt ning selle eest saad tund aega välismaailmaga suhelda. Seda muidugi ainult teatud kohtades, kus internet levib – suuremad hotellid, mõned pargid, muuseumi ukse taga jne. 😊

Meie peatumispaiga nimeks oli casa de Gloria ehk siis Gloria kodu. Kui taksojuht arvatava õige maja juurde jõudis, siis hüüdis ta alt tänavalt täiesti kõrist Gloria nime ja tädike tuli selle peale rõdule ja hüüdis rõõmsalt vastu „Hola!“. Ja täpselt nii see suhtlus siin käibki, nii räägitakse naabritega, tänavakaupmeeste kui ka muidu möödujatega.

Hommikuvõimlemine

Kehaline kasvatus vabas õhus

Lapsed olid ise super rõõmsad

Casa on meil väga ilus ja puhas. Iga päev käiakse meie tuba koristamas, pestakse põrandaid ning tehakse voodi korda (isegi siis kui ma olen selle vähemalt sama püüdlikult ise proovinud korda teha). Pererahvast on palju ning hetkel oleme meie ainsad külalised. See tähendab seda, et hommikuti oleme nagu kuninga kassid, laud on kaetud ning kui me kohale jõuame, siis hakatakse toitu lauale kandma. Esmalt kauss värkete puuviljadega, seejärel smuuti, kohv, värskelt röstitud saiad koos muna, singi- ja juustuviiludega. Igal hommikul küsitakse üle, kuidas me oma muna soovime (praetud, keedetud või omleti kujul) ja üldse on väga personaalne lähenemine kõigele.

Majutuse asukoht on aga teine teema. Tegemist on Vana-Havana’ga, mis tähendab seda, et siin ei ole midagi ilustatud, see on täpselt see elu, mida kuubalased igapäevaselt elavad. Muusika mängib valjult, inimesed tänavatel tantsivad, teevad hommikuvõimlemist või räägivad niisama juttu. Lapsed mängivad tänava peal palli ja koerad ajavad üksteist taga. Selle kõige kõrval on aga palju mustust, põrandapesuvesi kallatakse otse tänavale, sodi kukub, kuhu juhtub, prügikaste on vähe ning vaid mõned üksikud inimesed koristavad oma maja esist.

Esimene päev ringi jalutades oli suur shokk. Kuna me täpselt ei teadnud, kuhu minna, siis jalutasime vaid piirkonnas, kus oligi ainult eelpool nimetatu. Poode põhimõtteliselt ei olnud, mõned üksikud marketid, mille puhtust ja muid tingimusi ma ei hakka pikemalt kirja panema. Üks pisike pizza koht, kus otsustasime lõuna teha, oli samuti mõeldud vaid kohalikele, seega oli tükk tegu, et end arusaadavaks teha. Teenindaja võttis oma telefoni, kus oli hispaania-inglise keele tõlkija ning sedasi me mingi asja kokku panime. Lõpuks saime pizza, kus peal oli ainult juust ja ananass, aga maitse oli täitsa hea ja maksime ka ainult 1,5CUC-i.

Daiquirid koos Ernst Hemingway'ga tema lemmikbaaris Floridita

Vana ja uus kõrvuti

Havana ööd

Ilustamata Kuuba

El Capitolio (kunagine valitsushoone, praegune muuseum)

Keskväljak

Üks uhke hotell

Poisid jäävad poisteks

Vaade kindluse müürilt

Havana siluett

Minu lemmik maja Vana-Havanas

Samal päeval leidsime ka interneti ning uurisime täpsemalt välja, kuidas me randa jõuaksime. Selgus, et lähim rand on ca 20 miili kaugusel ning lisaks taksodele, mis ei olegi siin väga odavad, sõidab sinna ka buss. 45 minutiga oled rannas ja edasi-tagasi pilet maksab vaid 5CUC-i. Järgmine päev oligi sisustatud, veetsime selle playa Santa Maria del Mar’s, kus oli kuum päike, jahutav tuul, soe ja puhas merevesi, laua- st lamamistooli teenindus ja kokteilid maitsesid imehästi. Lisaks oli meil päev läbi lahtine arve ehk siis teenindajad kirjutasid kõik vihikusse üles ja enne ära minekut maksime arve ära. Hinnad olid siin pigem odavad kui kallid, seega võib kokkuvõtteks öelda, et see rand on kindlasti meie TOP 3 parimate seas.

Kuna tuul jahutas nii hästi, et ei saanud palavusest arugi, siis olime rannas natuke kauem kui oleks vaja olnud ning õhtuks õhetasime mõlemad.

Playa de Santa Maria

Üks palm meie palmiarmastajatele :)

Terve päeva võib rannas veeta, kõik tuuakse kohale, mis vaja

Jääme seda randa igatsema

Järgmise päeva olime otsustanud shoppamisele kulutada, aga rohkem me polekski saanud eksida – see pole Havanas lihtsalt võimalik. Olime USAs olles mõelnud, et ostame suveniire jm Kuubalt, kuna seal on odavam ning kokkuvõttes vähem tassimist, aga me ei arvestanud sellega, et tegemist on kommunistliku riigiga, kus asjad pole kaugeltki nii arenenud, kui meil või USAs. Nagu ma juba varasemalt mainisin, siis poode on vähe, riiulid on tühjad, igat toodet on vaid ühte sorti ning enamus kaupa on müüja selja taga ehk siis sina küsid, tema annab. Selle kõige juures ei ole hinnad üldsegi odavad, mõni asi oli isegi kallim kui meil või USAs. Ilmselt on asi selles, et nõudlus on oluliselt suurem kui pakkumine. Leidsime ka ühe „kaubamaja“, mille ees inimesed juba pool tundi enne avamist järjekorras seisid, just nagu meil „Hulludel päevadel“, ainult, et kaupa oli endiselt väga vähe. Näiteks riiulite täiteks oli ühte ja sama toodet riiulid täis pandud.

Pottide "valik"

Kus on kaup?

Need riiulid on täitsa lookas lausa

Kes soovib kausse osta?

Üks enamvähem asjalik riidepood siiski oli, kus me mõne asjaga ka koju tulime, aga jällegi arvestades kohalikku elatustaset, olid hinnad ikka üsna soolased.

Veel üks kultuuriline šokk, mis on seotud kaubandusega. Lisaks sellele, et enne avamist oli poe ukse taga järjekord, olid ka poes sees koheselt järjekorrad. Kui läksime lähemalt vaatama, mida seal pakutakse, siis sai selgeks, et inimesed on järjekorras, et hambapastat osta ja mitte hulgi vaid ühe tuubi kaupa. Vot see on defitsiit!

Umbes pool tundi enne poe avamist

Pikk järjekord tekitas huvi, mis seda põhjustab..

..vastus on klaasi all :)

Selleks, et oma elujärge natukenegi parandada, tegelevad osad kuubalased kahjuks ka turistide petmisega ning ühe lõksu langesime meiegi. Loomulikult juhtus see meie esimesel päeval Vana-Havanas ringi jalutades, ilmselt oli meil otsa ees silt „rumalad turistid – võtke palju jaksate“. Hakkasime ühte bensukasse sisenema, et jahutuseks jäätist osta. Kuna koht oli väga pisike, siis järjekord ulatus uksest välja ning enne kui me olime sisse jõudnud, olime rajalt maha tõmmatud jutuga, et kuskil on Salsa tantsupidu ning nad võtavad meid endaga kaasa. Ega me pikalt ei mõelnud ka – hakuna matata!😊 Jalutasime siis mööda tänavaid ning nemad muudkui uurisid meie kohta ning pajatasid ka enda ja Kuuba kohta lugusid, keeleks oli inglise-hispaania-viipe segu. Tegelikult oli täitsa huvitav!

Peagi jõudsime ühte avatud kunsti tänavale, kus nad jätkuvalt lugusid rääkisid ning meid ühest kohast teise vedasid. Seal olid ka baarid ning seal hakkas jutt juba kahtlaseks kiskuma. Rääkisid mingite taimede kasulikkusest, mida joogi sisse pannakse ning järgmises baaris me juba istusimegi maha ning baarmen tõi kõigile (meid oli siis kokku 5) ühe kokteili. Hakkasime juba aru saama, et maksjateks oleme meie, leppisime olukorraga ning otsustasime, et pärast seda ringi täname ning läheme oma teed. Kokteilid olid topelt hinnaga, kui muudes kohtades, kuid seda me tol hetkel veel ei teadnud. Hiljem lugesime, et see on päris levinud pettus ning samad inimesed läksid hiljem uuesti baari, et siis oma osa jookidega teenitud rahast endale saada. Veel enne kui jõudsime lahku minna, küsisid nad veel raha oma näljastele lastele, kuid siis keerasime juba selja ning läksime oma teed. Sama juttu kuulsime veel teistelgi päevadel.

Lisaks üritatakse ka restoranides arvega skeemitada. Summale, mis esialgu lubati hakkavad kõiksugu ekstrad juurde tulema, lisaks ümardatakse korralikult üles poole. Kuna üle maksta me ei soovinud ja lõputud vaidlused olid kurnavad, siis leidsime lahenduse selle näol, et arvutasime ise summa kokku ja panime täpse raha juba enne lauale kui arve toodi.

Kuubast rääkides ei saa muidugi üle ega ümber vanadest autodest – ameeriklased käsikäes Ladade ja Mossedega. Sekka ka hobukaarikuid ning velotaksosid. Valdavalt on tegemist siiski turismimagnetitega ehk siis vanad ameeriklased sõidavad taksot, mitte ei ole erakasutuses, sama on ka vene autodega. Enamustel on diiselmootorid, euronõutest ei teata siin maal loomulikult midagi ja heitegaasi kogus ühes päevas võrdub ilmselt terve aasta normiga Haapsalus.

Roosasid autosid oli üsna mitu

Keskväljak oli nagu American Beauty Haapsalus

Taxi, taxi

Ühel päeval jalutades nägime linna servast paksu musta suitsu tulemas. Arvasime, et tegemist on tulekahjuga, kuid ühelt kohalikult uurides selgus, et seal pool asub hoopis üks tehas. Mulle sai selgeks, kui palju mulle need meie euronõuded õigupoolest meeldivad.

Ei ole tulekahju, tehas hoopis

Suurema osa oma ajast veetsime me siiski rannas, sest see oli kahtlemata parim osa Kuubast. Me oleme nüüdseks juba koos reisinud päris palju, aga sellist kultuurilist elamust (šokki) ei ole kusagi saanud. Võibolla on asi selles, et tulime vahetult USA-st, mis on kaupade, kaubanduse ja tarbimise meka, aga võibolla hoopis selles, et kodutöö oli nõrk ja ootused liiga kõrged.

Kokkuvõtteks on siiski väga hea meel, et käidud sai! 😊

Sõit Kuuba lennujaama 1956.aasta Fordiga

Viimane pilguheit Kuubale

Mõte USA-sse minna on mu peas keerelnud juba kaua. Õigemini olime dilemma ees juba aastal 2013, kuid tol korras langes valik Austraalia kasuks. Kõige jaoks on oma aeg ja koht ning nüüd oligi meie aeg Floridat vallutama minna.

Täpselt kuu aega pärast minu sünnipäeva asusime teele, esmalt Tallinnast Kopenhaagenisse ning seejärel järgmise lennuga juba palmide alla. Pikk lend on tegelikult täitsa mõnus, saab filme vaadata, magada, mitu korda tuuakse süüa ja juua ning turbulentsi on üsna vähe. Võib ära unustada, et oled 12km kõrgusel õhus ning eirad maa graviatatsioonijõudu.

Miami õhust

Suures lennukis on iga ühel oma telekas, kus saab vaadata nii
lennuki kiirust, kõrgust, lennuaega ja muidugi ka filme

Ühes reas on kokku 8 istet, kokku üle 200 koha

Miami oli täpselt nii vägev kui me oskasime oodata ja unistada. Uhked autod, lõputud rannad, head restoranid ja muidugi super ilm! Viimasega vedas meil väga, sest igapäevasel oli kraade 26-27'C kandis ning see oli täpselt see, millest olime puudust tundunud.

Palmid, palmid, palmid

Miami orav

Rand ja pilvelõhkujad

Shoppingul

Ööelu

Öine rand

Vetelpääste oli koguaeg omast käest võtta

Juhin tähelepanu hästi tabatud hetkele.
Ei, mitte minu kaunis naeratus,
vaid hoopis õla juurest mööduv tiivuline

Vaade meie Miami Beachi kodust

Esimesed 4 ööd veetsimegi Miami Beachil ehk rannast 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Peatuspaigaks olid AirBnB-st valitud väike ühetoaline korter, mis ei olnud küll väga uhke, kuid mille rõdu oli vähemalt sama suur kui korter ise.
Hommikuti käisime beachil jooksmas ning päeval lasime rannas päikesel end hellitada. Õhtuti jalutasime Miami vahel ringi ning nautisime ööelu.

Peab veel ära mainima, et ameeriklased võtavad jõule väga tõsiselt. Igal sammul olid jõulukaunistused ning enamus restoranides mängisid non-stop jõululaulud.

Mis Sa teed kui kuuske pole kuskilt võtta

..ja kui lund ei ole, siis ei saa Jõuluvana kuidagi saaniga tulla

Kas ma juba mainisin, et nad on veidi hulluks läinud nende jõulukaunistustega?
A.M.E.E.R.I.K.A

Nautisime igat hetke Miamil ja oleks tahtnud veel kauemakski jääda, aga ka teised kohad ootasid avastamist ning seega jätsime Miami korraks selja taga ning põrutasime oma rendiautoga Florida lõunapoolsesse tippu - Key West'i.
Sõit sinna oli elamus omaette. Tegemist on kitsa maaribaga, mis kohati kaob täitsa ära ning edasi saab vaid tänu sildadele, nendest kõige pikem kuulus 7 Mile Bridge (7 miili = 11,27km). Terve tee laiub mõlemal pool sillerdav vesi - ühel pool lõputuna näiv Atlandi Ookean, teisel pool Mehhiko laht. Kiirus on piiratud umbes 70km/h peale, seega on aega ringi vaatamiseks ja pildistamiseks.

KIA-ga sai ringi vurada küll

Teekond

Päikeseloojangu ajaks olime kohal - Key West

Majutuse vaatasime läbi bookingu käigu pealt ning esimene öö möödus väga mõnusas hotellis, mis asus keset peotänavat ning teise öö veetsime Cow Key Channelis keset loksuvat vett ühel alusel, mille peale oli püsti pandud telk. Elamus omaette!

Tagahoovis oli ka pisike bassein

Teises majutuses oli ümberringi bassein

Sellel alusel oli ka teine korrus, kus sai vaadet nautida

Kapten roolis

Tegelikult oli vaja sinna koha peale kanuuga sõita

Esimese päeva hommikul tuli taaskord uitmõte minna paadiga delfiine vaatama ja snorgeldama, kiire kõne ja 30 minuti pärast olime pakitud ning sadamas valmis. Delfiinid lasid end üsna kaua otsida, aga see kõik oli seda väärt. Näha neid päris oma keskkonnas, mitte piiratud tingimustega delfinaariumis, on minu silmis tohutu väärtus. Lisaks käisime ka snorgeldamas, aga tõele au andes, siis ei ole peale Punases Meres (Egiptuses) snorgeldamist enam ükski teine koht tõelist elamust pakkunud. Samas päev merel oli tore, sai päikest võtta ning vaadet nautida.

Katamaraan Sunset

Nautisime päeva

Et pildid liiga igavaks ei läheks,
siis natuke nalja ka

Teise päeva veetsime Key West'i rannas, mis oli oma valge liiva ja rohkete palmipuudega nagu tõeline paradiisirand. Lasime päikesel ennast praadida ning õhtul seadsime sammud tagasi Miami poole.

Paradiisirand

Puu taga peidus

Täpsemalt viis tee meid Homestead'i linna, mis oli meie vahepeatuseks Key West'i ja Miami vahel. Nimelt olime otsustanud Everglade rahvusparki külastada, et oma silmaga ära näha Ameerika krokodillid ja alligaatorid ning neid ei pidanud luubiga otsima. Pikkade aastate jooksul on nad inimesega nii ära harjunud, et massidest ennast segada ei lase. Kuidagi moodi kodustatud nad ei ole, neid ei söödeta ega hoita kuidagi mingites raamides, lihtsalt külastuskeskus ongi tehtud nende meelispaikade lähedale. Just sellised loomade vaatlused ongi kõige ehedamad ning loomasõbralikumad.
Lisaks on seal rahvuspargis ka Florida pantrid, keda me metsarajal ringi hiilides kohata lootsime, aga sel korral pidime leppima vaid krokodillide ning Ahinga-nimeliste lindudega.
Päikeseloojanguks sõitsime Flamingo nimelisse laagripaika, kus nägime lisaks imelisele päikeseloojangule veel ka meriveiseid.