Viimane nädal on käima läinud ja kõik tundub nagu unes. Ei saa ju olla, et see koht, mis on meile koduks olnud ja need inimesed, kes on meile lähedaseks saanud, justkui noaga meie elust välja lõigatakse? Nii palju tundeid ühekorraga, et pea on täiesti kasutu pall õlgadel.
Töökaaslased küsivad iga päev, et mitu päeva veel ja kui ma rõõmsalt teatan selle numbri, mis tuleb välkkiirelt, siis vajuvad nende näod mossi ja ma saan aru, et tegelikult on asi ikka veidi kurb ka. Olen seal kohvikus kokku 11 kuud töötanud!!! Ise ka ei usu, et nii kaua, aga selle ajaga on need inimesed väga armsaks saanud. Nad on siin nagu perekond, aga aeg on edasi liikuda ja just praegu on selleks õige hetk.
Olen ennast igasugustest Aasiat puudutavatest foorumitest ja raamatutest halliks lugenud, aga ikka tunnen, et ei tea asjast kuigi palju. Püüan rahulikult võtta, tegutseda oma sõnade järgi ning lihtsalt vooluga kaasa minna. Loodan, et sellest tuleb meie parim puhkus ever. Kindlasti tahaks Indoneesias Lomboki saarel vulkaanimäe otsa ronida, ajaliselt peaks see võtma kolm päeva (kaks üles ja üks alla). Siis Singapuri linnatuled, Malaisia saarestiku parimad pärlid, mida soovitas mulle üks kallis inimene mu lapsepõlvest. Phuketi rannad ning Ko Phi Phi veealune maailm. Tahaks proovida lohesurfi ja sukeldumist ning näha Bangkoki ülikiiret elutempot. Plaane ja unistusi on palju, aga kuidas kõik kulgeb, seda näitab juba aeg.
Koju jõudmine on kindlasti väga eriline tunne, julgen seda ette kujutada vaid väga õhkõrnalt, et reaalsus päris puuga pähe ei lööks. Ilma peale ma lihtsalt keeldun mõtlemast, "valged jõulud" kõlavad ilma selle külmafaktorita imehästi ja sellest mulle praegu täitsa piisab. Põhimõtteliselt kaks kuud ja me oleme kodus! Loodan, et kodumaa on meie vastu sama lahke kui Austraalia seda olnud on.
Töökaaslased küsivad iga päev, et mitu päeva veel ja kui ma rõõmsalt teatan selle numbri, mis tuleb välkkiirelt, siis vajuvad nende näod mossi ja ma saan aru, et tegelikult on asi ikka veidi kurb ka. Olen seal kohvikus kokku 11 kuud töötanud!!! Ise ka ei usu, et nii kaua, aga selle ajaga on need inimesed väga armsaks saanud. Nad on siin nagu perekond, aga aeg on edasi liikuda ja just praegu on selleks õige hetk.
Olen ennast igasugustest Aasiat puudutavatest foorumitest ja raamatutest halliks lugenud, aga ikka tunnen, et ei tea asjast kuigi palju. Püüan rahulikult võtta, tegutseda oma sõnade järgi ning lihtsalt vooluga kaasa minna. Loodan, et sellest tuleb meie parim puhkus ever. Kindlasti tahaks Indoneesias Lomboki saarel vulkaanimäe otsa ronida, ajaliselt peaks see võtma kolm päeva (kaks üles ja üks alla). Siis Singapuri linnatuled, Malaisia saarestiku parimad pärlid, mida soovitas mulle üks kallis inimene mu lapsepõlvest. Phuketi rannad ning Ko Phi Phi veealune maailm. Tahaks proovida lohesurfi ja sukeldumist ning näha Bangkoki ülikiiret elutempot. Plaane ja unistusi on palju, aga kuidas kõik kulgeb, seda näitab juba aeg.
Koju jõudmine on kindlasti väga eriline tunne, julgen seda ette kujutada vaid väga õhkõrnalt, et reaalsus päris puuga pähe ei lööks. Ilma peale ma lihtsalt keeldun mõtlemast, "valged jõulud" kõlavad ilma selle külmafaktorita imehästi ja sellest mulle praegu täitsa piisab. Põhimõtteliselt kaks kuud ja me oleme kodus! Loodan, et kodumaa on meie vastu sama lahke kui Austraalia seda olnud on.
Mellu puges täna ühel suvalisel hetkel voodisse. Läksin piiluma.. Oli teki üle pea tõmmanud ja kallistas seda puuklotsi, mille peale oli TÄTI KATI kirjutatud..
VastaKustutaRääkisime siis natukene tädi Kadist ja leidsime üheskoos, et jõulud ei olegi enam väga kaugel :)
Me väga väga ootame..
Lahkumised on alati kurvad, oskan lohutada vaid sellega, et vähem kui kahe kuu pärast on ees selline rõõm, mida me praegu veel isegi aimata ei oska :) ootame ja igatseme nii väga..
VastaKustutaÜks palve Sulle ka, õeke.. Kui jõuad Malaisiasse.. Ma küll ei tea täpselt kuhu plaanite minna.. aga palun jäta minu poolt hüvasti.. ehk kunagi saan ma sinna ka ise, aga seni oled Sina mu kõige lähedasem side..