Rääkimata jutud

Kas tõesti on juba kaks kuud eelmisest blogi postitusest? Aeg ikka lendab siin eriti kiiresti!
Paar korda olen ikka mõelnud, et võtan "pliiatsi" kätte, aga siis on jälle midagi muud ette tulnud. Mida aeg edasi, seda sisukamaks mu kolmapäevad lähevad. Muul ajal tuleb nii palju mõtteid ja muid asju, mis vajavad teostamist, et sellest ühest vabast päevast jääb lihtsalt väheks, aga mis seal ikka, see on ju mu enda valik olnud.
See nädal on siiski natuke teistmoodi. Mängisin ümber kolmapäeva pühapäevaks, sest sel nädalal tõotab tulla üks tore ja sisukas pühapäev, mida koos nautida saame, aga sellest juba siis, kui see seljataga on.

Kõige hullem asi, mis vahepeal juhtunud on, on see, et saime endale vahepeal ajutiselt uued majakaaslased. Steve oli läinud kahe kuusele puhkusele ja ajutiselt tulid asemele Lempsi uus töökaaslane ja tema tüdruksõber. Need olid vist kõige jubedamad nädalad siin üldse! Rumalad inimesed olid, väga suurte probleemide ja väikese ajumahuga. Alguses proovisime ikka viisakusest veidi suhelda jne, aga see naine oli täielik energiavampiir, kes võttis sõrmest kinni ja enam lahti ei lasknud. Kurtis oma kurba saatust, samas kiitis takka. No ei tahtnud enam suhelda. Ignoreerisin teda 100%, aga teda ei huvitanud, ikka jutustas edasi. Tagatipuks olid nad väga räpased inimesed ja just see oli meile suurim probleem, aga inimeste standardid on erinevad ja isegi kui nad koristasid enda järelt, tundus see meile ikkagi räpane. Tänu neile hakkasid köögis prussakad paljunema, kellega veel siiani võitleme. Asi muutus meie jaoks juba üsna välja kannatamatuks, veetsime rohkem aega väljas kui kodus ning ühel hetkel sai ülemustega sotid selgeks räägitud. Õnneks oli tõestusmaterjal kohe käe-jala juures olemad ning nad tegutsesid üsna kiiresti. "Boganid" nagu meie neid kutsume, kolisid oma kodinatega karavanparki ning peagi oli ka Steve oma puhkuselt tagasi ning kõik olid jälle õnnelikud ja rahul.

Juulikuu sisse mahtus ka üks suurem üritus, mis siin kannab nime RACE, aga meie jaoks on lihtsalt hobuste võiduajamine. Siin on see väga populaarne ning paljud võtavad selle nimel isegi töölt vaba päeva. Naised löövad end kübarateni üles ning isegi mehed jätvad sel päeval plätud ja maikad koju. Teoorias peaks rõhk olema hobustel ja nende võiduajamisel, aga tegelikult on tähtsamad hoopis alkohol ja sotsialiseerumine. Meie saime kutse Lempsi töökoha poolt, ehk siis VIP pääsmed, tasuta söögid ja joogid. Firma korraldab sellist tänu avaldamise üritust iga aasta, kuid meie jaoks oli see siiski esimene. Täitsa tore üritus oli ja me isegi panustasime paar korda, mis on ka üks oluline osa asjast. Tulemuseks üks võit ja üks kaotus.

Umbes kuu aega tagasi, ühel ilusal pühapäeval (kui mina tööd tegin), läks Lemps oma töökaaslastega paadiga kalale. Ilm oli super ilus ja meri oli samuti tuulevaikne. Kaldast umbes 20 kilomeetrit avamere poole visati õnged vette ja üsna pea võis sikutama hakata. Esimene kala, kes konku otsa jäi oli pisike (umbes meetri pikkune) hai, aga see liha ei pidavat nii hea olema, nii et see visati vette tagasi. Peagi jäid konksu otsa veel cod (tursk), flag, snapper, kõik umbes poolemeetrised kalad. Eesti keelseid nimetusi ma neile kõigil ei tea, sest meie vetes neid ilmselgelt ei kohta. Pisemad lasti vette tagasi ja koju grilli peale jõudsid kaks priskemat. Lisaks mõnusale kalapüügile, lõbustasid neid hüppavad vaalad ning tuunikala parved. Õhtusöök oli värske ja mõnus (Lemps ise tegi!).

Terve juulikuu möödus üsna jahedate ilmadega või täpsemini jahedate hommikutega. Kummaline oli see, et hoolimata öö temperatuurist, oli päeval pea alati 30 ringis, seega temperatuuri kõikimine oli päris suur. Vahest on siiani päris jahedad hommikud, sellised tuulised, aga neid jääb järjest vähemaks. Nagu teil hakkab suvi lõppema, saab siin talv otsa. Aga tööd jagub siin veel päris kauaks. Peab tõdema, et vastutus ja surve siia jääda kasvavad iga hetkega ning kui täiesti aus olla, siis valdavad meid tihti peale segased tunded. Ühel hetkel tundub, et siin on nii tore ja lihtne elada, teisel hetkel pigistab igatsus kodu, pere ja sõprade järgi hinge kinni.
Mina sain oma viimase motivatsiooni doosi oma eelmisest töökohast Kalevist. Kirjutas mulle mu endine ülemus, kes teatas, et tööd on palju ning, et nad ootavad mind jätkuvalt tagasi. See oli minu jaoks kirjeldamatu tähendusega! Peaaegu oleks lennujaama poole jooksma hakanud.
See kuu on möödunud üllatava kiirusega ja juba vähem kui kahe nädala pärast tähistame taas Lempsi sünnipäeva (kuigi alles see ju oli!). Kolmandal septembril saab meil kuus kuud Broomes täis, aga oleme otsustanud siia veidike kauemaks jääda. Suure tõenäosusega lendame Indoneesiasse veidike enne minu sünnipäeva, et siis 25. eluaasta täitumist kuskil mõnusa palmi all tähistada. Mõned kuud aktiivset puhkust Aasias ning veidike enne jõule peaksimegi kodumaal tagasi olema.

Mõõn Gantheaume Point´s

Dinosauruse jalajälg (nähtav vaid väga suure mõõnaga)

RACE ehk hobuste võiduajamine

Mel ja Steve

Lemps, Robi ja Liam

Kvaliteetaeg

Suur saak

..ja õhtusöök

Musta huumoriga vürtsitatud kabaree etendus "Bust out"

Väga hästi järgi tehtud Sia - Chandelier

Cable Beach´i lõputa ilu ja võlu