kolmapäev, 28. mai 2014

Kimberly massaaž ja Godzilla

Taas üks kolmapäev on seljataga ning otsustasin enne magama minekut veel natukene kirjutada.

Vahepeal on meie lemmik meelelahutus speedway täie hooga käima läinud ning nagu mõni ilmselt juba facebooki vahendusel teada sai, olime sel korral lubatud lausa areenide taha. Tegelikult pakuti seda võimalust Lempsile juba umbes kuu aega tagasi, aga siis ei olnud ta veel päris kindel, kas tahab seda tööd teha, aga sel korral otsustas ta siiski proovida. Töö on siis ühe võidusõiduauto mehaanikute tiimis, mis hoolitseb siis selle eest, et vaheaegadel saaks auto kiirelt hooldatud (rehvid, kütus jne). Asja teeb aga eriti põnevaks see, et tegu ei ole mitte mingusuguse suvalise rallisõitjaga, vaid oma klassi (super sedaan) parimaga kogu Austraalias. Super sedaan on spetsiaalselt ralliks ehitatud ülikerge ja -kiire auto, mis kaalub umbes 600-700 kilo (tavaline auto ca 2 tonni) ja mille mootori võimsuseks on rohkem kui 800 hobust.
Teoreetiliselt jaguks seda tööd terveks hooajaks, kuid Lemps ei ole veel otsustanud, kas ta selle pakkumise vastu võtab või mitte. Kindel on ainult see, et sel hooajal ei jäta me ühtki speedway´d vahele.

Eelmisel pühapäeval käisime ühes pärlifarmis, et selle tööstusharuga natukene rohkem tuttavaks saada, on see ju valdkond, mis Broome nii kuulsaks on teinud. Hommikul korjas buss meid peale, et siis 40 kilomeetri kaugusele farmi sõita ning peale tunni ajast loksumist olimegi lõpuks kohal. Põhjus, miks me oma autoga ei läinud, oli just see sama tee, mis üldiselt on läbitav vaid neliveolise autoga ning millel sõitmist kohalikud hellitavalt Kimberly massaažiks kutsuvad. Seda see "tee" tõesti oli..
Kohale jõudes ootas meid sõbralik giid, kes esiti meile austrite anatoomiat tutvustas ning seejärel erinevaid pärleid näitas. Lühidalt käib see pärlikasvatuse süsteem siis nii, et umbes 4 aastase austri sisse "istutatakse" nn pärli seeme, mis on tegelikult killuke ühe konkreetse austri karbist. Seejärel hakkatakse seda karpi iga natukese aja tagant ümber keerama, et siis pärl ilus ümargune tuleks. Üks pärl valmib kahe aastaga ning seejärel vahetatakse valminud pärl sama suure seemne vastu ning keerutamise ja kasvamise protsess algab uuesti, kus juures iga järnev pärl on eelmisest suurem. Üks auster toodab maksimaalselt neli pärlit, mis võtab siis aega kaheksa aastat. Just selle pärast ongi päris soolaveepärlid nii kallid.
Pärast anatoomia tundi sõime värskes õhus lõunat ning see järel suundusime paadisilla poole, kus ootas meid juba tuuripaat. Giid jutustas veel nende erakordsete molluskite elust ja siis tõmbasime veest välja mõned restid austritega, et kapten saaks näidata, kuidas käib nende puhastamine. Tuuri kõige põnevam moment oli muidugi see, kui meil õnnestus krokodilli näha, kes oma kahe teise liigikaaslasega on Willie Creek´i püsielanikud. Lõpetuseks räägiti meile pärlite õigest hooldamisest ning näidati mitmekümne tuhandeseid pärlikeesid.

Kinos oleme ka paar korda käinud. Ühel korral läksime valesse kinno valet filmi vaatama, kuna ajalehes oli kava valesti trükitud, aga mis sest ikka, nüüd on Godzilla vähemalt vaadatud. Igaljuhul naerda saame selle "ämbri" üle veel siiani.
Tänane päev möödus mul jalgrattaga sõites, päevitades, lugedes, koristades ja küpsetades - mida veel ühelt vabalt päevalt tahta :)
Austraalia kiireim super sedaan

Tööpostil

Just nii kiire see auto ongi..

Seda nimetatakse siin teeks

Austri sisemus

Kapten puhastab karpe

Leia pildilt KROKODILL!!!

Willie Creek Pearl Farm

Pisikeste krabide töö ja vaev (Cable Beach)

kolmapäev, 14. mai 2014

Lemmik nädalapäev

Täna on kolmapäev! See on mu iganädalane puhkepäev ja just nädalast nädalasse olen seda blogikirjutamist ka veeretanud. Ühelt poolt selle tõttu, et midagi peadpööritavat pole juhtunud, teisalt on mul alati selle vaba päeva jooksul nii palju vaja jõuda, et blogikirjutamine jääb alati kuidagi tahaplaanile, aga mis sest enam... Nüüd siis lõpuks võtsin end kätte.

Nagu ma juba mainisin siis midagi peadpööritavat pole selle viimase kuu jooksul juhtunud. Elame üsna rutiinset ja tavapärast tööelu, mis koosneb mõlemal kuuest päevast nädalas. Vabal ajal püüame ikka spordiga tegeleda - trennid, hommikujooksud jne. Vahest käime kinos ja vahest väljas söömas. Pidudel pole palju käinud, sest minu nädalavahetus möödub alati tööl ja varajane ärkamine on niigi üks omaette katsumus ja mis seal salata, tegelikult pole mina sel aastal alkoholiga sõbraks veel saanudki, aga siin ongi nii palju muud mõnusat.

Broome võlub meid endiselt oma hooajalise loodusimega, mil nimeks "Staircase to the moon" ehk siis trepp kuuni ja juba homme saab seda stiihiat jälle vaatama minna. Seda näeb igal kuul kolmel õhtul järjest, kõige suurema mõõna ajal, kui täiskuu heidab veepinnale valgust, moodustades justkui trepi eneseni. Alati käib seal väga palju inimesi (umbes 100) ja seetõttu on selles rannas nendel õhtutel avatud ka laat, kus saab endale nii süüa kui ka suveniire osta või siis hoopis niisama kohalike musitseerimist nautida.

Mõned minutid enne kuutõusu, saab aga nautida päikeseloojangut, millest on samuti võimatu tüdineda. Kuna ilm on siin alati suurepärane, siis pakime tihti oma õhtusöögi kaasa ning naudime seda hoopis Cable Beach´s, kus´t avaneb linna parim vaade päikeseloojangule. Ja sealgi pole me ainukesed. Ka see on üks Broome nn firmamärke, kuhu turiste esmajoones saadetakse. Kui istumine on ära tüüdanud, siis saab päikeseloojangut imetleda ka kaamlite seljast, kes üksteise järel taltsalt ringi longivad. Meile istuda meeldib ja ka kaamlisõidu kogemus on Egiptusest kätte saadud, seega pole meie sellest üritusest siin osa võtnud, aga ära iial ütle iial ehk siis võib-olla mõnel õhtul ikka lähme kaeme need kaamlid üle.

Samuti on tänu hooajale alanud ka meie lemmik ajaviide speedway, mis toimub igal teisel laupäeval ning kujutab endast rallit ringrajal. Erinevad autod ja erinevad alagrupid, aga eriti põnevaks teeb asja see, kui tead ja tunned kedagi isiklikult, kes seal rajal neid pedaale tallab. Meil on selleks inimeseks Chelsea. Ta on meil kohvikus kokk, aga ta on ka mu ülemuse naine ja kahe üliarmsa põngerja ema. Elame talle alati südamest kaasa ja see annab üritusele hoopis teise mõtte. Sel laupäeval toimus selle hooaja avaüritus ning lisaks tavapärasele võidusõidule ja kummipõletamisele, toimus ka romuralli, mis on samuti väga lõbus ajaviide.
Sel korral läks võistluse algus minu jaoks veidi kaduma, kuna müüsin hoopis väravas pileteid. Nimelt on minu kohviku boss, ka speedway boss/president ja sel korral palus ta minu ja ühe teise tüdruku abi, sest need inimesed, kes tavapäraselt väravas on, ei saanud sel korral tulla. Uus ja põnev kogemus oli ning natuke lisaraha ei tee ka kunagi paha.

Kodu on meil endiselt mõnus ja kuna tegu on majaga, siis tegemist, selle sees ja ümber, jätkub alati. Mina püüan veidike rohelist kasvatada, aga enamasti panevad mingid tegelased mu taimed enne nahka, kui need suureks jõuavad kasvada. Ma siiski üritan edasi, viimase sammuna kolisid taimed pottidesse ja maapinnast veidike kõrgemale.
Lempsi kanda jäävad alati need pisikesed remonditööd, rippuvad juhtmed, lahtised pistikupesad jne. Koos riisusime ka maja ümbruse puhtaks, mis oli sõna otseses mõttes lehtede alla mattunud. Kahjuks ei hinda üks vana palm meie tohutut pingutust ning poetab järjekindlalt oma lehti maha, jättes mulje, et keegi pole seda aeda kunagi riisunudki.
Kui ma kodus olen ja parajasti näppudega mullas ei ole või raamatut ei loe, siis ma ilmselt eksperimenteerin köögis. Leivaküpsetamisest olete vast juba kuulnud, aga ahju lendavad ka muffinid, koogid ja muud pätsikesed. Mulle endale meeldib rohkem küpsetada kui süüa, aga õnneks on mul siin üks vahva tegelane, kes on vastupidises olukorras.

Nii me siin siis elame, üsna tavalist elu, mis sest, et teisel pool maakera. Inimesed on ikka üsna sarnased oma olemuselt ja eksistensilt. Ka austraallased on vahest kurvad ja masendunud, kuid peab tõdema, et suurema osa ajast on nad siiski rõõmusad ja naerusuised. Eks päikesel on siin oma roll täita...
Retk "päikeseloojang kaamli seljas"

Cafe d´amor

Cafe d´amor 2

Meie maja

MINU köök

Tsauuuuuuu :)