Roadtrip numbeeeer....?!

Oleme taas tee peal, rändamas läbi Austraalia. Hetkel seilame merel, et üle vaadata suursaare väike saar Tasmaania, aga sellest seiklusest juba natuke hiljem.

Kurgifarm oli tore ja töö kokana pakkus huvitavaid väljakutseid, kuid siiski on hea meel, et see kõik läbi sai. Tee peal on parem olla, kõik on koguaeg uus ja "rutiin" on täitsa võõras sõna. 

Alustasime oma teekonda 29.jaanuaril Byron Bay'st ning esialgne suurem siht oli Sydney. Tee peale jäid veel uhke sadamalinn Coffs Harbour ning juba tuttav Palm Beach, kus lootsime taas mõnda tuttavat tegelast, sarjast "Kodus ja võõrsil", kohata. Kahjuks nappis meil õnne selle koha pealt, sest võtted olid just parajasti lõppenud, kuid kui mu silm mind ei petnud, siis kaugelt õnnestus mul hr. Alf'i ikka silmata :)
Sydney oli meile juba natuke tuttav ning seega polnud eesmärk enam linnaga tutvust teha vaid läbi käia Eesti Maja ning Vene toidupood, et oleks tee peal midagi mõnusat ja kodust nosida. Vene poest leidsime küll palju kodust, kuid päris Eesti firmasid seal esindatud ei olnud. Siiski rändasid meie toidukorvi sprotid, must leib, kasuka salat, konserv tatrapudru ja lihaga ning 2 vanakooli pirukat. Arve oli päris korralik, kuid asi oli igati seda väärt, sest tänaseks on alles vaid konserv tatrapudruga.
Eesti Maja asub üsna kesklinnas ning sinna sõitsime bussiga. Rahvast oli kohale tulnud üsna vähe, kuid sellegi poolest oli tore. Üldiselt pakuvad nad iga neljapäev seal head seltskonda ning eestipärast toitu, kuid sel korral oli teemaks hoopis Aussi Day Afterparty, kuna Austraalia päeva oli tähistatud vaid paar päeva varem (26.jaanuar). Nii see siis juhtus, et oodatud eestipärase toidu asemel, pidime leppima ausside rahvustoidu fish&chips'ga (kala ja friikartulid), aga seltskond oli tõesti tore ja kirju ning lisaks õnnestus meil sealt soetada Salvesti hapukapsast ning Kalevi komme. WIN!

Õhtuks pakkisime oma asjad ning liikusime edasi Sinimägede poole (Blue Mountains). Sealses looduspargis kulus terve järgmine päev, sest avastamisrõõmu erinevate radade näol oli palju. Saime jalutada kaljuäärel ning ronida mööda võsastunud rägastikke. Vaated olid imelised ning ohhoo'tamist oli ikka oma jagu. Sealsed matkarajad olid küll üle saja aasta vanad, kuid restaureeritud ning üldiselt päris head heas korras.
Hoolimata kohalike hoiatustest, oli meie järgmine sihtkoht pealinn Canberra. Jutu järgi kohutavalt igav ja konservatiivne linn. Reealsuses vaatas meile vastu suur, väga hästi planeeritud, põneva ajalooga linn. Külastasime Sõjamuuseumit, mis oli vägagi interaktiivne ning huvitav. Samuti väisasime teaduskeskust, kus sai katsetada kuue meetrist vabalangemist ning palju muid põnevaid teaduslikke vidinaid. Ööelu oli samuti oma koha peal, kuigi ehk natuke vaiksem kui näiteks Byron Bay's, kuid isegi Shooters'i baar oli täitsa esindatud :)

Canberra'st 100 kilomeetri kaugusel asuvad Lumised Mäed (Snowy Mountains), millest üks on juhtumisi ka Austraalia kõige kõrgem tipp. Turismiinfokeskusest öeldi meile, et lund seal muidugi hetkel ei ole, kuna väljas lõõmab päike ning käimas on südasuvi, kuid tükikest sellest ilmaimest õnnestus meil siiski n2ha ja ka oma käega katsuda. Vääga imelik oli sooja ilma ja lühikeste riietega lund katsuda..
Mount Kosciuszko (2228m) tippu jõudmiseks oli kaks võimalust, kas kasutada lifti (chairlift) ning jalutada pärast seda veel 6,5 kilomeetrit või jätta lift vahele ning jalutada kohe 9,5 kilomeetrit. Meie valisime loomulikult pikema tee ja hoolimata 30 kraadisest kuumusest läks selle teekonna läbimine üsna lihtsalt. Ilm oli soe, tuuleke jahutas ning vaated paitasid silma, kuid siis olid need kärbsed, kes terve tee kaasas käisid ning reaalselt närve üritasid pureda. Noo ju nad tahtsid lihtsamalt läbi saada ning meid transpordivahendina kasutada, aga ühed igavesed tüütused on nad siin küll. Üldiselt meile see matk meeldis ning hea meel on selle üle, et Austraalia kõrgeim mägi on nüüd ka meie poolt vallutatud. Veetsime öö mägedes ning saime ka veidi jahedust tunda, kuid hommikune ilus ärkamine, on taaskord seda väärt.

GPS väitis, et Melbourne on jäänud veel vaid 500 kilomeetrit ja nii me siis mööda kitsast teed, esialgu mägedest alla, minema hakkasimegi. Peagi tuli esimene tõus, millele järgnes teine jne. Tekkis kahtlus, et asi pole õige ning peagi selgus, et GPS oli meile valinud kõige otsema tee, mis kulges veel 100 kilomeetrit mööda imeilusat loodusparki. Kiirtee see loomulikult ei olnud, kuid selle eest nägime metsikuid hobuseid ning sõitsime mööda ilusaid, kaljuäärseid teid. Poole tee pealt vahetus osariik ning olimegi nagu korralikud immigrandid, mööda metsateid, teise osariiki hiilinud. Tegelikult siin need piirid ongi vaid sellised informatiivsed ning reaalselt keegi piiriületust ei kontrolli. Kuna tee kulges aeglaselt, siis sel õhtul me Melbourne ei jõudnud, vaid veetsime öö teeäärses puhkealas. Hommikul kui sõitma hakkasime, tabas meid üks päris karvane üllatus. Nimelt olime värskelt kiirteele jõudnud, kui päikesesirmi tagant tuli välja pirakas ämblik, kes endale siis paremat paika hakkas otsima. Ehmatus, roolijõnksud ja pidur! Õnneks oli liiklus sel hetkel hõre ning keegi meie pärast ohtlikku olukorda ei sattunud, kuid teises situatsioonis, oleks see võinud vist päris kurvalt lõppeda. No igaljuhul tahtsime sellest elukast enne pilti teha kui ta minema laseme, kuid kavalpea ronis selle peale hoopis laepolstri vahele. Mõtlesime esialgu, et sinna ta nüüd jääbki, meie isiklikuks koduloomaks, aga seal ei olnud vist kõige mugavam ja õigepea ronis ta sealt juba üsna vabatahtlikult välja. Paar klõpsu ning läinud ta oligi. Ilmselt oli tegemist huntsman'ga, kes näeb küll tarantli moodi hirmutav välja, kuid on tegelikult täitsa ohutu.

Melbourne on siin maal suuruselt teine linn ning elanikke on siin 4,2 miljoni ringis. Kuulsaim hoone on ilmselt Eureca Tower, mille 88. korruselt avaneb vaade kogu linnale. Väisasime seda tervelt kahel korral, õhtul pimedas ning ka päevavalguses ja ainus sarnasus oli see, et linna jagus nii kaugele kui silm ulatas. Suurlinna suurimad valud: parkimine on väga kallis ja keeruline ning tasakaal majutuse hinnas ja kvaliteedis, on tugevalt paigast ära. Oma võlu on muidugi igas suures linnas, kuid viimase aja kogemus on näidanud, et eelistame pikemalt peatuda pigem väikelinnades. Siiski veetsime seal kokku pea nädala, kuid põhjuseks oli peamiselt vaid see, et varem polnud võimalik Tasmaania'sse laevapileteid saada.
Kolmapäeva õhtul käisime kesklinnas Queen Victoria Market'l, kus võis leida nii toitu, riideid kui ka vanu autosid. Rahvast oli seal niiiii palju, et esiti arvasime, et kuskil jagatakse miskit tasuta. Tegelikult see nii muidugi ei olnud ning pidime meiegi ju selle laadatoidu ära proovima - võib öelda, et täitsa maitsev oli.
Ühel teisel õhtul pargis jalutades nägime üliarmsaid possumeid, kes julgelt meie poole tulid, kuid nähes, et meil toitu pole, solvunult minema kõndisid. Soov oli ka ehedas looduses pingviine näha, kuid sel korral pidime leppima vaid põõsast kostva paarituslauluga. Võib-olla oli liiga soe või siis liialt palju inimesi, kuid me kindlasti katsetame uuesti, kui Tasmaaniast tagasi tuleme. Või tegelt? Neil oli ju lihtsalt muud tegemist :D

Coffs Harbour (NSW)

Palm Beach aka Summer Bay

Eesti Maja Sydney's

Blue Mountains

Blue Mountains vol 2

Blue Mountains vol 3

Puhkepaus Canberra's

Canberra sõjamuuseum oma eternal flame'ga (igavene tuli)

Austraalia kõige kõrgem mägi

Austraallasest lumememm (Snowy Mountains)

Looduslaps

"Kogemata" nähtud ilus vaade

Prk Metsikud Hobused

Peaaegu koduloom

Melbourne päeval (Eureca tower)

Melbourne öösel (Eureca tower)

Ja ongi selleks korraks läbi. Possum ütleb tsaupakaa :)