Ei ole üldse lihtne alustada seda kirjatükki, sest vahepeal on lihtsalt nii palju juhtunud. Seiklusi saime igaljuhul kuhjaga ning kõike muud veel lisaks. Tee peal nägime palju-palju erinevaid mägesid ja orge, jõgesid ja järvi, loomi ning inimesi, kuid eks kirjutan kõigest lähemalt.
Algas meie teekond siis üks päev ja kaks nädalat tagasi Busseltonist, kus veetsime pea kolm mõnusat kuud. Natuke oli kurb lahkuda, kuid külm tuuleiil puhus need mõtted kiiresti minema. Start pidi olema kaheksa paiku, kuid nagu ikka kipuvad sellised hommikud venima ala stiilis „sokk on kadunud" või „ma vist unustasin midagi maha". Linnast välja saime vist 10 paiku ning esimene peatus pidi olema Australind, kus elab meie sõbranna Kati, kellele pidime tagastama leivaküpsetusmasina ning veidi niisama juttu puhuma. Kuna tee oli pikk ning kell juba palju, siis kaua meil aega lobiseda ei olnudki ning ette tuli võtta sõit Perthi, kus oli ajada mõned asjatoimetused. Vahemaad on Lääne-Austraalias üsna suured ning Perthi oli meil minna umbes 250 km. Linnas võtsime kiired kohvid, tankisime paagi pluss tagavara kanistri punni ning sõitsime nii kaugele kuni valges veel jõudsime. Kokku läbisime esimesel päeval ligi 500 km ning ööpaigaks valisime ühe toreda metsatuka, mis hommikul osutus kuidagi golfiväljakuks. Ja see öö oli pikk, kuradima pikk. Kui peale esimest uinakut ärkasime lootuses, et käes on hommik, selgus tõsiasi, et möödunud oli vaid kaks tundi ning veel mitu head tundi on vaja mööda saata. Külm oli ka, kuigi olime juba Busseltonist üsna kaugel ja kõigi eelduste kohaselt pidi soojem olema, siis tunda see väga ei andnud. Kõva oli ka, sest madratsit meil polnud (külje all vaid tavalisest veidi paksem tekk). Ma pole vist kunagi hommiku saabumise üle nii õnnelik olnud, kui tol korral, sest saime lõpuks üles ärgata ja edasi liikuda.
Hommikusöögid tegime eranditult värkes õhus ning koos päiksetõusuga olid need ühed mu lemmik hetked. Värkes õhus süüa on üldse teine tera, sest toit maitseb paremini ja nauding on kuidagi palju suurem. Järgmisel päeval on sihtmärgiks seatud Geraldon ning sinna jõudsime kuskil lõuna paiku. Linn ise oli ilus, kuid suuri vaatamisväärsusi siiski ei olnud, üks mälestusmärk koos vaateplatvormiga ainult ning nii me peale paaritunnist külastust edasi rändasimegi kuni jõudsime Kalbarri rahvusparki. Sinna jõudsime juba hämaras ning peale õhtusöögi ning väikese jalutuskäigu me tol päeval seal midagi muud teha ei jõudnudki. Pean veel ära märkima, et juba reisi alguses otsustasime pimedas mitte sõita, sest siinsed teed on sel ajal väga ohtlikud, sisaldades endas rohkelt uudishimulikke kängurusid ja palju muid pudulojuseid. Igaljuhul Kalbarri linna ning rahvuspargiga saime tutvuda järgmisel päeval ning meile meeldis pea kõik, mis me nägime. Vast kõige vahvam oli hommikune pelikanide söötmine, mis seal linnas on tavaks juba mitukümmend aastat ehk siis igal hommikul kell 8:30 tulevad pelikanid ranna äärde, et siis natukene kaladega maiustada. Traditsioon pärineb ajast, kui rannast ületee asuva pubi omanik käis seal igal hommikul kalal, toites sel ajal ka pelikane. Räägiti veel, et kui ühel päeval mees kalale ei tulnud, otsustasid pelikanid ise mehe juurde minna ning ronisid üle tee asuvasse pubisse, ummistades sellega kogu liikluse.
Tol päeval tuli kohale vaid üks isend, kuid see eest väga suur ja ilus lind, kes natuke suurt rahvamassi küll pelgas, kuid lõpuks siiski julguse kokku võttis ja maiustama asus. Rahvast oli tavapärasest rohkem, sest nagu kogu meie tripp, kattus ka see päev täpselt koolivaheajaga.
Rahvuspargis sõitsime mõnda aega autoga ringi ja siis ronisime veel ühe mäe otsa, aga mõned kohad oli teeremondi tõttu kinni ning seega ei saanud me päris igalepoole minna.
Juba järgmine sihtkoht oli delfiini-kuurort Monkey Mia, mis on kuulus sihtkoht nii austraallaste kui ka backpackerite seas, sest seal saab väga lähedalt delfiine näha ja sellist võimalust juba kasutamata ei saa jätta. Olime natuke nördinud, kui sissesõidul märkasime, et tegu on tasulise alaga, kuid kuna see jäi meie algsest trajektoorist niivõrd kaugele, siis tagasi minna polnud enam mõtet. Samuti pidime maksma seal autos ööbimise eest ning üldse on see üks korralik rahateenimise koht neil seal, aga delfiinid olid t6esti ilusad. Pidime neid hommikul päris pikalt ootama ja lõpuks hakkas jalgupidi vees olles isegi jahe, kuid kui lõpuks need graatsilised olevused siiski ilmusid, siis kostitasid nad meid ilusate hüpete ning vigurujumisega. Sööta said delfiine vaid väljavalitud ning nagu ma juba mainisin, siis koolivaheaja tõttu on rahvast väga palju ning meie väljavalituks ei osutunud, kuid meile piisas ka nende lähedalt nägemisest. Imeline, et loomad mäletavad ja tahavad tulla samasse kohta igal hommikul! Samuti nagu pelikanidega, ei meelitata neid eelnevalt ei toidu ega ka mingite helidega - loomad tulevad kohale omast vabast tahtest. Kokku oli seal delfiine umbes 7 ning üks oli veel täitsa beebi kah. Pärast delfiinivaatlust otsustasime ka ise kalale minna ning kuigi too kord jäime saagita, veetsime me mõnusalt koos aega. Peagi hakkas aga tibutama ning otsustasime Monkey Mia jätta ning vihma eest lihtsalt ära sõita, ette ruttavalt võin öelda, et see meil ei õnnestunud.
Järgmine peatus oli meil Carnavon - linn, mis on täis puuviljaistandusi (tavaliselt on need linnadest kaugemal). Kuna vihm oli meid kõik need kilomeetrid jälitanud, siis linn sel õhtul nii kaunis välja ei näinudki, kuid kui hommikul jälle päike koitis, olid vihmased muremõtted peoga pühitud. Varavalges otsustasime taas kalale minna, et lõunaks midagi lauale püüda ning kuna siin on üsna tavaline, et ranna ääres on tasuta grillid, võisime oma äsjapüütud lõuna ka kohe valmis teha. Kui ilm on ilus, siis pole mul kalastamise vastu kohe mitte kõige vähematki, aga kindlasti ei ole see midagi, mille pärast keset ööd kuskil külmetada vms. Külastasime veel üht hiiglama suurt „satipanni", mis tegelikult vist oli üks tarvilik asjandus ülekandmaks Apollo maandumist kuule ja muid tähtsaid asju. Imestada pole tõesti midagi, et see nii kaugelt signaale suutis vastu võtta, sest see oli ikka massiivne. Linnast väljasõidul hüppasime läbi mõnest puuviljaistandusest, et endale tee peale midagi head kaasa osta - ikkagi värske kraam.
Carnavoni linnast 50 km kaugusel oli vaatamisväärsus nimega Blowholes (eesti keeles äkki puhuvad augud? :D) ja see oli taaskord üks imeline looduse vaatemäng. Laine peksis nii tugevasti vastu kaljut, et vesi paiskus läbi kaljuaukude kohati isegi 20 meetri kõrgusele tekitades loodusliku purskaevu ja seda vaatasime konkreetselt suu ammuli peas. Lisaks oli seal lähedal veel rand, kust võis leida peopesu suuruseid merekarpe ning põnevaid kivikesi.
Edasi viis meie tee Coral Bay´sse, kuhu jõudsime päris pimedas, mis ei olnud üldse tore, sest nagu juba eelnevalt mainisin, on see äärmiselt ebaturvaline. Kas teadsite, et kängurusid on Austraalias 2x rohkem kui elanikke ehk siis ligikaugu 44miljonit? Ning kuna neil looduslikku vaenlast otseselt ei ole, siis nende arvukus pigem kasvab kui kahaneb ja see asetab neid automaatselt rohkem autoteedele, mis suure tõenäosusega ei lõppe neile hästi. Kahjuks oli terve tee jooksul surnud kängurusid üsna palju näha, sest suured rekkad, mida siin maal kutsutakse road train´ks sõidavad ka öösiti ja need masinad on ikka nii suured, et ilmselt ei pane seda „kokkupõrget" tähelegi. Road train´d ehk siis eesti keeli maantee rongid on kuni 30 meetri pikkused ja näiteks rattaid on neil kokku 80-90. Igaljuhul on jah see liiklus siin öösiti üsna ohtlik ja silmad peavad ikka sõites täitsa punnis olema, sest peale kängurude kohtab siin teedel veel lehmi, kitsi, lambaid, emusid ja ka opossumeid. Meie jõudsime õnneks turvaliselt oma järgmisse peatuspaika ning nautisime seda sooja ja sumedat õhtut, mis meile koheselt autost väljudes vastu tuli. Õhtustasime ühes välikohvikus ning tutvusime öise Coral Bay´ga, mis oli küll ilus, kuid päevasele võrdset vastast leida on väga raske. Rand oli justkui pildi pealt välja hüpanud ning ka merealune maailm oli imetlusväärne. Snorgeldasime seal mitu korda ja sõitsime kajakiga ning ühel korral õnnestus see mul isegi tagurpidi pöörata, mille tulemusena kadus üks snorklikomplekt ja minu päikseprillid, aga lõbus oli vähemalt. Veetsime Coral Bay´s kaks päeva ning tunne oli nagu oleks see puhkuse puhkus. Enamuse ajast lesisime rannaliival ning lasime päiksel end paitada. Lisaks nägime veel kalade toitmist (jah, siin on see loomade toitmine üsna tavaline turisti atraktsioon), mis oli ka hästi vahva, sest siinsed elukad on ikka suured. Kala, millel nimeks snapper on siin tavaliselt meetri pikkune ning söögi nimel olid nad valmis ka inimeste jalgade vahelt läbi pugema. Asja eestvedaja jagas soovijatele kalasööta ning nii need kalad ringiratast ujusid, kus aga toitu anti. Pärast teist päeva „puhkuse puhkust" suundusime edasi Exmouth´i, mis jäi sama poolsaare tippu.
Kõige-kõigem kogemus Exmouth's oli muidugi vaalhaidega ujumine. Samuti kohtasime vee all raisid, kilpkonnasid ning lugematul hulgal värvilisi ja naljakaid kalu. Selle kõige eest pidime küll välja käima üsna suure summa raha, aga tagantjärgi võib öelda, et see kogemus oli seda väärt. Vaalhai on üks paganama suur elukas. Meie kohtasime küll pisikesi isendeid (kuni viie meetriseid), kuid kasvada võivad nad 18 meetriseks. Kõigile, kel oli hirm meie tervise pärast, võin rahustavalt öelda, et need hiigelkalad toituvad peamiselt vaid planktonist ning kui meie oleks kuidagi nende suurde suhu ära eksinud, siis ilmselt oleks nad meid lihtsalt välja sülitanud. Filtertoidulised haid on ühed olulised vee puhastajad, sest suu lahti ujudes filtreerivad nad tonnide kaupa vett, eraldades sellest plantoni ning muu pisikese „sodi".
Siiani tundub see uskumatu, et seda tegime ning vaade ise oli täpselt nagu 3D filmis - jah, nagu oleksime veealuses kinos. Aju keeldus seda reaalsuseks tituleerimast! Pärast mereloomadega ujumist pakuti meile paadis lõunat ning meelelahutuseks ujusid meil paadi kõrval lehvitavad ja hüplevad humpback vaalad. See päev oli vägev, kuigi vahepeal hakkas mul ikka lainetusest paha ka, aga oligi tore natuke aega ainiti horisonti jõllitada ning magusat ingverit süüa :P
Järgmine sihtkoht oli pea 700 km kaugusel asuv Karijini rahvuspark, mis jäi meie algsest trajektoorist üsna palju kõrvale, aga juttude järgi olevat seda igati väärt. Esiti tabas meid ülihalb tee lähimasse linna nimega Tom Price, kus pidime eelneva öö veetma, et varavalges rahvusparki jõuda, aga võib öelda, et see polnud veel kõik. Hullemad teed olid alles ees! Hiljem muidugi saime teada, et inimesed, kellel neljaveolist sõidukit pole, sinna pargi otsa ei ronigi, noo aga meie ei teadnud seda ja poolel teel olles enam tagasi ka ei tahtnud minna. Vastutasuks saime muidugi imeilusaid matkaradasid läbida, mis lubasid unustada autoga läbi elatud piinad. Peale 30 kilomeetrist autoga rappumist asfaldile jõudes vaatasime esimese asjana üle, et kas kõik ilukilbid on ikka alles, sest tee peal oli nii mõndagi näha. Õnneks oli meil kõik korras ja närv kohe puhkas asfaldi peal. Ilusamad matkarajad aga alles algasid ning peale lühikest lõunapausi hakkasime neid läbi kammima. Tee peale jäid kaunid kosed, looduslikud basseinid, kõrged kaljud ning hiigel kivimürakad. Kokku matkasime vast 6 km, kuid kuna tee oli üsna kivine ja ronimist oli palju, siis tunne oli nagu oleks vähemalt 10 km läbinud. Päris 100% me kõiki kohti läbi ei käinudki, kuid jäime siiski selle kõrvalpõikega väga rahule.
Broome´ni oli jäänud veidi alla tuhande kilomeetri, aga tee peale enam suuri vaatamisväärsusi ei jäänud ning nii otsustasime veidi tempot teha. Karijni´ga jätsime hüvasti ning sõitsime nii kaugele kuni päevavalgus võimaldas. Enne pimedat märkasime üht teeäärset puhkepaika ning otsustasime öö seal veeta. Rekkavennad tegid vist oma arust nalja ja tuututasid öösel ikka päris pikalt, nii et magamisest suurt miskit välja ei tulnud, seega hakkasime juba varavalges taaskord kilomeetreid kulutama. Jõudsimegi õige pea järgmisse linna nimega Port Hedland, kuhu oli maandunud minu endine töökaaslane Equinox´st ning tema pärast me sinna suuresti ka läksime. Lihtsalt kuna tegu on taas ühe tööstuslinnaga, siis vaatamisväärsusteks olid mõned vanad rongid, üks pikk liikuv rong (jutu järgi üks maailma pikimaid ja kokku lugeda jõudsin 120 vagunit) ja taas üks looduslik bassein, mille juurde me ka ööbima jäime. Ma ei mäletagi nüüd enam, kas juba mainisin, et Austraalias ei tohi autos üldiselt ööbida ja selle eest on ette nähtud üsna kopsakad trahvid? Noo aga raha kulub ju mujalegi ja nii me üldiselt erinevate põõsaste taga magasimegi. Öö Port Hedlandis mööda saadetud kibelesime juba nii väga Broome poole, et polnud aega enam vaatamisväärsusteks. Olime juba selleks ajaks näinud küll ja kaua Sa ikka jõuad imestada kui imeline see loodus on, vahepeal tahaks tagasi reaalsusesse maanduda.
Laupäeva õhtul jõudsime lõpuks oma ihaldatud sihtpaika ja tunne oli super. Mõnus soe õhtu, kus õhukeses suvekleidis ei ole isegi mitte jahe. Kostitasime end grillvorstikestega ning õnnelikena uinusime taaskord oma armas pesas - vahest on ikka nii vähe õnneks vaja. Järgmisel päeval saime linna ka valges üle vaadata ja pettuma ei pidanud milleski. Mõnusalt sagimist ja elu, parasjagu loodust ning imeline ookean. Hakkasime tol päeval endale ka elukohta otsima, sest auto on küll armas, aga kahjuks kõiki eluks vajalikke funktsioone tal ei ole. Sõelale jäid kaks varianti ning käisime neid ka vaatamas, aga otsus tuli alles järgmisel päeval, sest mõlemal olid omad head ja vead. Veel üks öö autos! Lohutasin end mõttega, et see peaks nüüd viimane olema ja hakkasime taas varjulist kohta otsima. Lemps siis leidis omast arust täitsa hea koha - looklev tee, mis nägi välja selline, kus keegi pole aastaid sõitnud. Väsimus oli võimust võtnud ja uni tuli kiiresti, kuniks kuskil poole kahe paiku sirasid meie auto aknast sisse kellegi täistuled ja mingi tume kogu seisis auto kõrval! Esiti arvasin, et näen und, sest olin korduvalt sellest mõelnud ja seda olukorda kartnud, aga peagi selgus, et uni see polnud ja see tume kogu seal ootas kannatamatult kuniks me end püsti ajame. Õnneks oli tegu vaid turvatöötajaga, kes palus meil kenasti eramaa pealt lahkuda (eramaa silti ei olnud kuskil), aga olime õnnelikud, et niigi hästi läks ning sõitsime kiirelt minema. See kord juba linnast välja, et saaks rahulikult oma une täis magada. Järgmisel päeval olime plaaninud alustada tööotsingutega kuna kaks nädalat puhkust tundus juba täitsa piisav olevat ning esimese asjana seadsime sammud raamatukogu poole, et mõned CV´d välja printida - vastu vaatas täielik kiviaeg. Mälupulka raamatukogu töötajad ei tunnistanud ning meili pealt välja printimiseks tuli enne aeg broneerida (paberi ja pliiatsiga loomulikult). Lõpuks saime siiski asjaga ühele poole ja alustasime töösturajooni läbi kammimist, et Lemps saaks oma paberid laiali jagada. Võib öelda, et aega läks vaid paar tundi kui juba helistati ühest läbi käidud kohast ja paluti koheselt vestlusele. Keerasime siis otsa ringi ja läksime tagasi . Kontoris läks aega vast 15 minutit ja peale seda jalutas Lemps sealt välja juba oma uue töösärgiga - just nii kiirelt see asi käiski! Täna oli tal juba esimene tööpäev ja kõik tundus super. Mina pole veel tööd leidnud, kuid veel on ka vara meelt heita, lähengi siis sujuvalt üle puhkuselainelt töölainele või olid need nüüd merelained, ahh ma ei teagi, peab vist homme ikka randa minema...
Selle pika jutu kokkuvõtteks mainin veel ära, et algselt planeeritud 2500 km asemel läbisime 4100 km, kuid see kõik oli seda väärt, sest mälestused ja kogemused on ju need ainukesed, mis jäävad meile alatiseks!
oeh.. :)
VastaKustuta