Ma isegi ei teadnud, et leib mulle eluks nii vajalik on, aga eks see vist olegi nii, et asjade väärtus ilmutab end tihti alles siis, kui neid enam kuskilt saada pole. Siinsed leiva-sai letid sisaldavad suures osas valikut erinevatest röstsaiadest ning meie mõistes leivast ei tea nad muidugi midagi. Kuna meie igatsus leiva järele kasvas iga päevaselt ning peale ebaedukaid katsetusi poest leiva moodi leiba saada, otsustasin selle tegemise ise ette võtta. Kes selle protsessiga rohkem kursis on, teab, et leiva tegemine on üsna pikk teekond ja eriti veel siis, kui ka põhikomponent juuretis tuleb ise valmis teha. Siinsete "saiainimeste" käest polnud isegi mõtet hakata juuretist küsima ning peale mitmeid tunde internetis surfates, võtsingi suuna poe poole, kust rukkijahu osta.
Pean tõdema, et poest tagasi tulin küll täisterajahuga, kuid leib tuli sellegi poolest ülihea, järgmine tainas on juba valmis ning seekord juba rukkijahust. Allpool saab näha ka pilti lõpptulemusest.
Eelmisel nädalavahetusel juhus nii, et meil mõlemal olid vabad päevad ning, et seda mitte raisku lasta, otsustasime midagi põnevat ette võtta ning sõitsime (mitte ei hääletanud) teise linna. Margaret River on linna nimeks ja mingil põhjusel on see austraallaste jaoks üks lemmik puhkepaik ning seda põhjust me uurima läksimegi. Linna peatänav oli kõik võimalikke kohvikuid ja poode täis ning inimesi siblis igas suunas. Sõitsime paar korda autoga edasi-tagasi ning selgus, et linnake on üsna pisike ja kuna me selle salapära samuti ise ära ei tabanud, otsustasime turistidele mõeldud infopunkti minna. Sellest käigust oli palju kasu ja pea täis tarkust ning ägedaid mõtteid suundusime kohta nimega Lake cave. Tegu on ühega kolmest koopast Margaret River'i lähistel ning nagu nimigi ütleb on koopas ka järv. Vaade ja emotsioon olid imelised, midagi sellist pole me kumbki varem näinud - koobas asus 61 meetrit maapinnast allpool ja vesi oli seal nii sile, et peegeldas kristallselt koopa "lage". Tänu erilisele valgustusele oli vaade veelgi võimsam ning tulede kustudes võis saada aimu sellest, kuidas selle koopa avastaja totaalses pimeduses kobas. Lake cave on veel eriline selle poolest, et seal on võimalus näha erakordset "lauda", mis kaalub mitmeid tonne, kuid ei toetu kuidagi vastu maad.
Edasi viis meie teekond ühte veiniaeda, mille taolisi on siin piirkonnas väga palju. Eesmärgiks oli midagi süüa ning head veini kõrvale rüübata, kuid leppima pidime vaid eesmärgi teise poolega, sest restoran ei olnud seal veel avatud. Selle eest saime kõiki nende veine degusteerida, nii punaseid kui valgeid ja neid oli kokku kümne ringis. Peab tunnistama, et maitseid oli tõesti seinast seina, kuid lõpuks leidsime ka oma lemmikud ning kõhutäie ning klaasi veini asemel, naasesime sealt kahe pudeli dessertveiniga.
Sellised seiklused siis sellel korral, tänaseks oleme Austraalias viibinud täpselt kolm kuud ning isu veel kindlasti täis ei ole. Juuni lõpus plaanime taas kord asjad pakkida ning põhja poole põrutada, mis allpool ekvaatorit tähendab just soojemat kliimat. Seniks olge mõnusad ning ärge seal kuumas Eestis ära põlege ;)
 |
| Selline teekond tuli läbida enne koopani jõudmist |
 |
| Koopasuu |
 |
| Vaade alt ülesse |
 |
| Härra Jänes & proua Part |
 |
| Lake cave |
 |
| "Laud", mis ei toetu vastu maad |
 |
Täisterajahust seemneleib (minu esimene)
 |
| Niimoodi poputatakse leivatainast :D |
|
 |
| mmm.. |
 |
| Jalutuskäik lõunapausil |
 |
| Linnupuu(d) |
ohh.. nii äge :) Nii leivategu (väga ilus leib näeb välja :)) kui ka need reisipildid :) (ehkki ma ei ole sugugi kade Sind jopes nähes - ma enam ei mäletagi, misasi jope on :P)
VastaKustutaArvasime ka ise, et Eestist "selga jäänud" joped on vaid tülinaks kaasas, aga ei olnudki nii - Austraalia hästi varjatud saladus :D
Kustuta