Oleme taas teinud elus ühe kannapöörde ja pööranud ette uue lehekülje.
Planeerimine võttis aega kuid, idee keris peas aastaid, aga nüüd me siin oleme - terve perega Kanaari saarestiku suurimal saarel Tenerifel. Olukord maailmas on pehmelt öeldes keeruline, koroonaviirus justkui dikteerib kuhu ja millal minna saab, kuid meie ei soovinud sellega leppida ning otsustasime oma elu ohjad siiski iseenda kätte võtta. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Esialgne plaan nägi ette perega Austraaliasse kolimist ning juba eelmise aasta sügisel, koroonaviirus pani sellele korraliku piduri ning pidime asja uuest küljest vaatama hakkama. Austraalia on eelmisest aastast päris lukus ning selle avamisele lootma jäädes veereb aeg käest. Hispaania on alati olnud plaan B ning kui esmakordselt Tenerifet külastasime, olime kõik sellest saarest lummatud. Neli aastat hiljem oli emotsioon jätkuvalt sügav ning sellest sündiski otsus aasta aega Tenerifel elada, kus lõputult päikest ja ookeani nautida saab.
 |
| Tenerife saar |
Teadlik otsus sai vastu võetud 1.jaanuar, lennupiletid ostetud 20.jaanuar ning väljalend oli 17.aprill. Sinna vahele jäi lõputut kolimist, planeerimist ja selgitustööd, aga kokkuvõtteks läks kõik väga hästi. Mina sain oma töö alles jätta ning kodukontoriga jätkata siit Tenerifelt, Lemps võtab välja oma väljateenitud puhkuse ning lõpetas oma töölepingu senise tööandjaga, Enrico ütles "Tsau!" oma lasteaia sõpradele ja tervitas uues kohas päikest ning uusi amigo'sid. Kusti jäi koos meie koduga Merlini ja Karli hoolde. Merlin on Lempsi täditütar, kes on ka varem nii Kustit kui ka Enricot hoidmas käinud, seega minu süda on rahul ja ma tean, et Kusti saab vähemalt sama palju hoolt ja armastust nagu ta sai koos meiega. Autod said maha müüdud, kuid kodu Haapsalus jäi meid armsalt ootama.
Reisi alustasime 17.aprill ning meie esimene lend oli Bergamosee. Selles armsas Itaalia linnakeses veetsime ühe päeva ja kaks ööd. Kuigi ilm ei olnud väga palju Eestis olevast soojem ning mingi hetk saime ka vihmaga üle kastetud, siis sealne vanalinn jättis kustumatu mulje ning kindla veendumuse, et ühel päeval me läheme sinna veel tagasi. Samuti oli väga meeldiv meie majutuskoha Bergamo Bassa omanik Riccardo, kes tuli meile lennujaama vastu ja viis ka ülejärgmisel hommikul kell pool kuus meid sinna tagasi. Nagu Itaalias kombeks, siis elas ka Riccardo ühes suures uhkes majas, kus alumisel korrusel elasid tema vanemad ning üleval tema koos oma perega. Õnneks oli ruumi ka külaliskorteritele ning seega peatusime meiegi selles samas majakeses. Igati armas ja soe vastuvõtt oli Itaalias ja mis põhiline, sirelid õitsesid kohe meie akna all.
 |
Bergamo Bassa kodumajutus
|
 |
Jalutuskäik Bergamos
|
 |
Trepid Bergamo vanalinna
|
 |
Vanalinna müürid
|
 |
| Vaade vanalinnast alla |
 |
| Kevade värvid |
Pean tunnistama, et hommik Itaaliast lahkudes oli üsna stressirohke ja seda, mitte suurest kurbusest, vaid ajaga võidujooksmisest. Kuna Riccardo sõnul oli tegemist väikese lennujaamaga, siis tavapärase 2 tunni asemel, saabusime me lennujaama 1h ja 10 minutit varem. Kohe auto pealt maha astudes, tuli hakata täitma uuesti tervisedeklaratsiooni, mis oli mul loomulikult varem täidetud ja lausa välja prinditud, aga mingil teadmata põhjusel oli seda vaja nüüd uuesti teha. Vahemärkusena võin siin veel öelda, et keegi seda kontrollima hiljem ei vaevunud, Enrico pani need lihtsalt ühele lauale ja sai vaevatasuks sõbraliku naeratuse. Siis selgus, et check-ini järjekord olid üle ootuste pikad ja kui seal järjekorras kõrvale tabloo peale vaatasin, siis näitas see, et meie lennuki pardaleminek on alanud ja veidi hiljem oli juba märge, et lennule on nüüd viimane kutse (last call). Kohvrid ära antud, jooksime tollikontrolli, kus selgus, et mu telefon oli check-ini teenindaja kätte jäänud, sest ta vaatas sellest pileteid ja unustas tagasi anda. Selleks hetkeks olin ma juba täiesti veendunud, et oleme lennult maha jäänud. Lemps tegi kiire sprindi ja telefon oli uuesti käes ning kohe kui tollist läbi olime, algas maraton. Väiksest lennujaamast polnud enam haisugi, sik-sakitasime mööda koridore ja seda muidugi joostes. Olin küll kindel, et oleme lennust maha jäänud, aga lootus sureb viimasena. Napilt jõudsime siiski lennukile ja kokkuvõtteks ei olnud me isegi viimased, aga ilmselt nendel järgmistel oli närvikava veidi rahulikum kui mul.
Lennukis oli korralik pingelangus ja ootasime Tenerifet rohkem kui kunagi varem. Neli tundi hiljem ta saabus ja vaated el Teidele olid juba lennukist lummavad. Soe õhk ja palmid tervitasid meid kohe lennujaamast väljudes ning esimese hooga lihtsalt istusime ja nautisime. Erinevalt Itaaliast, ei ole lastel Hispaanias maskid kohustuslikud (kuni 6a-ni) ning üks väike õnneseen sai oma maskist kohe lennujaamast väljudes lahti. Kahjuks meil nii hästi ei läinud, aga samas ei varjutanud see meie õnne kohale jõudmisest. Otsustasime oma majutusse, mis asub lennujaamast 27km kaugusel minna bussiga, kuna enam ei olnud vaja kuskile kiirustada. Buss oli ümberistumisega ja teisest bussist õnnestus meil esimesel korral maha jääda, aga päike ja soe õhk olid juba oma töö teinud ja see enam isegi ei häirinud. Sisustasime selle pool tundi jäätiste ja jalutuskäiguga ning peagi olime juba oma uues kodus.
 |
| Tee üle lumiste alpide |
 |
Tenerife koos keskel kõrguva El Teide mäetipuga
|
 |
Viimaks kohal!
|
Meie esimeseks pikemaks peatuspaigaks on ridaelamu Callao Salvaje's, mis asub Costa Adejest 10km ja Los Christianosest 14km üleval pool. Vaated on siit imelised ja ka musta liivaga rand (Playa de Ajabo) asub jalutuskäigu kaugusel. Esialgu tutvume ümbruskonnaga ja hiljem siis otsustame, kas tahame siia pikemaks jääda või vaatame mujale. Selge on see, et päike on siin kuum ja esimeseks õhtuks olid kõigil juba õlad punased. Õnneks on kompleksis ka bassein, kus end jahutamas saab käia. Sedasi see elu siin veerema hakkab, proovin jõudumööda ikka kirjutada ja teid uute seiklustega kursis hoida. Seniks adios ja olge ikka terved!
 |
| Kodu uksel |
 |
| Meie katuseterrass |
 |
| Magamistoa vaade |
 |
Meie uus pereliige
|
 |
Ajabo rand
|
 |
| Väike õnneseen :) |
