Reisimine on ainus asi maailmas, mille eest maksmine meid rikkamaks muudab: juuni 2014

Pusa seljas, sokid jalas ja küünlad põlevad - ega 14 kraadisel hommikul muud moodi saagi. Meil on siin süda"talv" kätte jõudnud ja isegi ookeani vesi on tavalise 30 kraadi asemel ainult 24, mis on külm! Päeval on ikka soe (25-30°C), aga hommikud ja õhtud on päris jahedad. Või no vähemalt minu jaoks, Lemps käib ikka hommikul lühikeste riietega jooksmas..brrr..

Mõni aeg tagasi käisime taas veidi Kimberly regiooni avastamas, kuid seekord oli meile abiks üks tubli neljaveoline, tänu millele saime läbi nii mudast kui liivast.
Broome'st otse üles põhja poole asub Dampier'i poolsaar, kus on palju aborigeeni kommuune ja veel rohkem puutumata loodust. Turiste seal väga palju ei käi, sest pool teest (umbes 80km) on täielik liivarada, mille läbimiseks on korralikku autot vaja. Eks see teeb selle asja omamoodi eksootiliseks, kuid teekonnast kordi imelisem on sihtpunkt - cape Leveque ehk siis Leveque neem. Sini-sinine ookean ja punaste kaljudega ääristatud liivarand - tõeline unelm!

Esimene peatuspaik sel poolsaarel oli Beagle Bay, kus külastasime üht kirikut, mille sisu oli suuremas osas merekarpidest tehtud. Väga omapärane, aga samas sellele regioonile väga sobiv. Linnakesest väljudes nägime poe kõrval silti, mis ütles, et iga päev kell 10 saab värsket leiba (meie mõistes siis saia). Vaatasime ruttu kella ning imekombel näitas see 10:03 - ideaalne ajastus, või mis.
Edasi sõitsime kohta nimega Middle Lagoon, kus jalutasime helesinise laguuni ääres, kuid jaheda vee tõttu ujuma siiski ei läinud.
Vahepeal olime juba asfalt teele jõudnud ja nautisime sõitu täiel rinnal. Möödusime mitmest metsatulekahjust, mis siin on kahjuks väga tavalised. Samas aborigeenirahvas on arvamusel, et need tulekahjud on head, sest need nö värskendavad metsa, eks oma tõepõhi on sel all küll.
Täitsa poolsaare nina peal asus One Arm Point ehk siis eesti keeli ühe käe punkt. Leidsime sealt ühe kalakasvanduse, kus erilisemad kalu poputati. Samas oli seal ka päris suuri elusaid merekarpe ja värvilisi koralle. Muidugi oli seal ka suveniiri letike, kus sai aborigeenide käsitööd osta ja mina sain sealt endale väga erilise kaelaripatsi.

Veidi enne päikese loojangut jõudsime oma sihtpunkti Kooljaman'i, mis asub Leveque neeme tipus. Kuna me eelnevalt polnud omale ööbimiskohta broneerinud, vaid lootsime heale õnnele, siis ei olnud me veel väga kindlad, mis meid ees ootab, aga õnn oli see kord tõesti meiega - saime viimase vaba telkimiskoha!
Otsustasime katusetelgi kasuks ning seadsime selle enne pimedat valmis. Tegime lõkke üles ja jäime päikese loojangut imetlema. See õhtu oli lihtsalt perfektne! Grillisime liha, mille olime eelnevalt maitsestanud eestipärases äädika marinaadis, rääkisime maast ja ilmast ning lihtsalt nautisime seda erilist hetkel. Väljas oli nii soe ja sume ning isegi ükski sääsk ei julgenud meid segada.

Hommikul võtsime ette pisikese jalgsimatka ning hiljem nautisime neljaveolise auto eeliseid liivarannal kruiisides. Cape Leveque jättis meile unustamatu mulje ning võimaluse korral läheme kindlasti sinna veel kord.
Tagasiteel sõitsime läbi Cygnet Bay'st, kus asub Austraalia vanim pärlifarm. Lempsil oli seal ees üks tuttav, kes lubas meile natuke ümbrust tutvustada. Bruce on umbes pensioniealine aborigeen, kes teeb merekarpidest uskumatult ilusaid asju. Ta on täpselt selline vana mees, kellel on uskumatult palju põnevaid lugusid pajatada ja meie kuulasime suud lahti. Cygnet Bay's oma tal oma väike töökoda ja koos oma kahe vennapojaga korraldavad nad ka tuure, millest ühele me ka läksime, seekord oli tegu mudakrabide püügiga. Esialgu kõlas kõik meie jaoks põnevalt, kuid tuuril selgus, et tegu oli rohkem edasijõudnute retkega, sest teistel olid oma "odad" kaasas ning meil polnud paljaste kätega põhimõtteliselt seal midagi teha. Olime pisut pettunud ja otsustasime poole pealt ära minna. Tagasiteel märkasime päris mitut krabi ning, et siis mitte tühjade kätega ära minna, püüdis minu kuldsete ~~kätega~~ plätudega mees meile neli värvilist kümnejalgset :D

Kokkuvõttes oli kõik supermõnus ning võimaluse korral kordaks seda kasvõi homne päev. Et veel kord tõestada teile selle koha eraldatust ja eripära, võin öelda, et sellel poolsaarel on ainult üks litsentsiga restoran, mitte ühtegi basseini ning alkoholi ei müüda seal samuti. Just sellises paradiisis käisimegi..