Reisimine on ainus asi maailmas, mille eest maksmine meid rikkamaks muudab: märts 2014

30 päeva teekond

Tasmaania laevalt maha astudes tervitas meid taas Melbourne soe päike, kuid otsus oli langetatud, et öö veedame me sellest linnast juba väljas ning teekond Adelaide poole saigi alguse. Hoolimata ringist, olime taaskord otsustanud mööda rannikuäärt minna ja nii viis tee meid Great Ocean Road´le, mis on kuulus oma maaliliste vaadete poolest.
See teelõik (243km) oma maailma suurim sõjamemoriaal, mis on pühendatud esimes maailmasõjas hukkunud austraallastele, kaljudesse lõhutud kirkade ja toore jõuga. Kuna tee on üsna kurviline ja vaated lummavad, siis väga kiiresti seda läbida ei olnud võimalik ja nii me veetsimegi oma kolm päeva sel lühikesel teelõigul. Mitmed pisikesed surfilinnad ja palju looduskauneid metsaradasid. Üks meeldejäävamaid vaatamisväärsusi oli muidugi "12 apostlit", mis on kogum vees asetsevatest lubjakivimürakatest. Vesi, kaljud, liiv ja päike on need komponendid, mis teevad igast kohast suurepärase turismiatraktsiooni ja nii oli ka seal. Turiste vooris seal ühelt vaateplatvormist teisele, rohkem kui mõnes supermarketis sooduspäevade ajal, kuid asi oli tõesti seda väärt. Eriti põnev oli näha, kuidas vesi oli kive omasoodu kujundanud - kaljusse uuristatud koopad, kokku varisenud võlvid ja üks langenud apostel.

Järgmine tõsisem ohhoo´tamine tuli mõnisada kilomeetrit edasi Mount Gambier´s, kus vihmast ja hallist ilmast hoolimata, ootas meid rubiinsinise veega järv. Kohutav tahtmine oli silmi hõõruda, sest vaatepilt oli nii ebaloogiline. Tegelikult olime juba arvestanud sellega, et sinine järv ei saa olla väga sinine, kui ümberringi on kõik väga hall, aga mingi valemiga see siiski nii oli. Täpset põhjust ma sealt välja ei lugenudki, kuid midagi oli seal pistmist vulkaanilise tuhaga. Ja muidugi on huvitav fakt veel see, et seesama veekogu on ka joogiveeks kõigile selle linna kodanikele (kummalisel kombel oli selle vee maitse siiski jube kloorine).

Enne Adelaide on üks ilus poolsaar, millel nimeks Fleurieu. Melbourne poolt saab sinna üle jõe liikuva silla abil, mis siis korjab autod peale ja vurab teisele poole kaldale. Nagu mehitatud parv, ainult, et autodele ja tasuta. Poolsaar ise meenutas mulle natuke Tasmaania´t, sõitsime mööda kallast ringi, möödusime taludest ja karjamaadest, linnad oli pisikesed ja vaated mõnusad. Neeme tipus hakkasime öömaja otsima ning viimaks sattusime taas väga heade inimeste otsa, kes esmalt pakkusid meile ööbimist karvanpargis 10 daala eest (tavaline on 25-30), kuid pärast andsid meile sama raha eest kahekordse telkmaja!!! Eks pildid räägivad enda eest, kuid sel hetkel poleks me osanud rohkemat tahtagi. Samuti ei aetud meid ka kella kümnest välja nagu siin tavaks on ja nii käisime veel samal hommikul ühel ilusal matkarajal, kus nägime Lempsi sõnu kasutades poole hobuse suurust känguru (umbes sellist: vajuta) ja mitmeid väiksemaid isendeid.

Adelaide´s võtsid meid lahkelt vastu kaasmaalased Haapsalust ning nendega koos veetsime ka toreda nädalavahetuse. Esimesel päeval käisime surfamas! Laenutasime rannast lauad ja kalipsod ning lustisime vees oma neli tundi. Minu jaoks oli see täitsa esimene kord, Lemps oli juba mõned korrad enne proovinud, kuid püsti saime lauale mõlemad. Teisel päeval laenutasime kajakid ning läksime taas ühte ilusasse kohta päeva veetma. Snorgeldasime, ujusime, võtsime päikest, sõitsime kajakkidega ning tegime kaljult vettehüppeid. Tegusa päeva lõpuks olime täitsa väsinud ning hoolimata plaanist välja minna, vajusime kõik kiirelt unne.
Sel hetkel oli seal majas 8 eestlast, nii et patriotismi toosi saime ilusti enne vabariigi aastapäeva kätte. Laupäeva õhtul juhtus meiega tegelikult veel üks naljakas lugu. Olime just rannast tagasi jõudnud ning mina olin juba tuppa läinud, kuid Lemps jäi veel midagi auto juurde tegema. Alles pool tundi hiljem tuli ta tuppa ja ütles, et nüüd lähme naabrite juurde õhtusöögile. Nimelt oli ta siis aidanud hindudest naabritel auto käima saada ja vastutasuks kutsusid nemad meid oma rahvstoitu curry´t sööma. Mõnus ja vürtsine oli ning saime jälle ühe kultuurilise elamuse võrra rikkamaks.
Järgmisel hommikul tegime tiirud peale Adelaide kuulsamatele kohtadele ning tänu Fringe festivalile, saime osaks ka mitmete tänavakunstnike etteastetest (koomikud, kõhurääkijad, lauljad jne). Lõuna-Austraalia muuseumis eksponeeriti aborigeenide tööriistu, ravimtaimi, elukohti, aga seal oli ka imetajate näitus, topiste ja skelettide näol.

Plaan oli esmaspäevaks Adelaide´st välja jõuda, et alustada oma rännaku pikimat distantsi, keskelt läbi ülesse. Mingil kummalisel kombel olime endale aega varunud vaid nädala (enne kui pidime Broome´s tööd alustama) ning nii tuli meil päevas läbida ikka päääris palju kilomeetreid. Esimese päeva õhtuks me väga kaugele siiski ei jõudnud (ca 300km), kuid see eest oli meil järgmise päeva plaan juba keskele välja jõuda. Teisipäeval sõitsime 1000km ja jõudsime teeotsa, mis keeras Uluru (Ayers Rock) poole. Sealt edasi oli veel umbes 300 km´t, kuid ega see mägi ju Muhameedi juurde ise tulegi.
Uluru on Anangu (teatud piirkonna aborigeenid) inimeste pühapaik, kus nad on elanud üle 10 000 aasta. See 335 meetri kõrgusele kerkiv kivimoodustis on aukartust äratav puhtalt oma suuruse pärast, kuid teadmine selle paiga ajaloost annab veelgi sügavama tunde. Selleks, et kivile ring peale teha, tuleb ette võtta 10 kilomeetrine jalutuskäik ning samuti on võimalik (mitte soovituslik) ka kivi otsa ronida. Meie võtsime loomulikult selle jalutuskäigu ette, kuid austusest selle maa-ala omanike ja nende kultuuri suhtes, me ronima muidugi ei hakanud. Elamus oli võimas ning kuigi teekonnal saatsid meid taas sõbrad kärbsed, oli üldine rahulolu meeliülendavalt suur.
Mitte väga kaugel asus ka Kings kanjon, mis meile kahjuks sama suurt rõõmu ei valmistanud. Oli küll ilus ja roheline jne, kuid mitte midagi, mille pärast võiks vabalt lisa 350 kilomeetrit sõitma. Ega´s kõik saagi meeldida või siis oli asi lihtsalt selles, et olime lühikese ajaga igasugust ilu liiga palju näinud..

Alice Springs oli küll mõnus kõrbelinnake, kuid kus me siiski liigselt aega ei viitnud. Käisime ühe kõrgeima mäe otsas, kus´t avanes vaade kogu linnale ning külastasime turismiinfokeskust, et saada aimu eesootavate teede seisukorrast. Nimelt ootas ees troopiline tsoon, kus parajasti lõppemas vihmaperiood (wet season) ning selle tõttu võivad paljud teed üleujutatud/suletud olla. Meie kahtlused said kinnitust, et otseteed minna pole võimalik ning tuleb minna ringiga mööda suuremaid maanteid. Sel päeval sõitsime me rekordilised 1400 km.
Paari üleujutust nägime ka, kuid suurim neist oli vaid 20cm sügavune, seega probleeme sellest ei tekkinud. Plaanisime veel Katherine´s hot springs´i (seda kuuma veega looduslikku ujumiskohta) külastada, kuid üleujutuste ja krokodilli ohu tõttu oli ka see suletud.
Ülejäänud teekond oli juba tuttav, sest alles neli kuud tagasi me mööda samat teed ju sõitsime, seega saime aja asemel rõõmsalt kilomeetreid kulutada ning reedese öö veetsime juba üsna Broome lähedal. Laupäeva hommikul külastasime veel naaberlinna Derby´t, mis turistise vähesuse tõttu oli küll üsna väljasurnud, kuid see eest nägime ära kuulsa Prison Tree (e.k. vangla puu), mis oli väga suur ning seest tühi, nii, et seal sees sai pantvange hoida.

Broome jõuda oli nii kummaliselt tunne. Ühelt poolt hästi kodune ja mõnus, teisest küljest oli nii palju muutunud. Tänavad oli kordi tühjemad ning ka temperatuur tavalisest kõrgem, aga nii see selliste "hooaja linnade" puhul käib - kui on liiga palav, siis turiste pole ning ilmade jahenedes tulevad ka turistid tagasi. Meil oligi plaanis hooaja alguseks siia jõuda, et tööpuudust ei tekiks ja, et ilmad natuke mõistlikumad oleks. Praegu on meil siin 35 kraadi sooja, aga toas on tänu konditsioneerile 24 kraadi. Tavaline on siin 37 päeval ja 27 öösel, kuid paari nädala pärast peaks vähe mahedamaks minema. Broome elamisest ja töötamisest räägin juba järgmises postituses, seniks nautige pilte :)